Illimar Lepik von Wirén: sooline võrdsus on sama oluline kui julgeolek — miks riik sellega ei tegele?
Eesti on viimase 23 aastaga saavutanud üüratult palju — oleme paljudes valdkondades liikunud edasi jõulisemalt kui paljud teised riigid, kes jagasid sama saatust raudse eesriide taga. Euroopa Liidu, NATO, OSCE, OECD, Schengeni ja euroalaga liitumine on taganud meile väga kindla pinnase ning tugevdanud meie julgeolekut, majandust ja inimeste vabamat liikumist. Kõige selle saavutamine on väga märkimisväärne, kuid see ei tähenda, et oleksime jõudnud sinna, kuhu peaks. Tahan tähelepanu tuua just soolisele ebavõrdsusele ning naiste diskrimineerimisele. See on valdkond, mis on teiste suurte saavutuste kõrval tihti varju jäänud, kuid on siiski sama oluline kui majandusküsimused või riigikaitse ja julgeolek.
Miks?
Eesti edu ning edasiminek on tulnud ainult tänu inimeste suurele panusele, raskele tööle ja soovile elu paremaks teha. Ei tohi ära unustada, et üle poole nendest inimestest on naissoost. Seega kui me soovime jätkata Eesti edasi viimist riigina, mis on progressiivne ja mitmekülgselt edukas, siis ei saa me endale lubada, et jätame üle poole enda populatsioonist halvemasse olukorda või peame kedagi teisejärguliseks.
Eestis on Euroopa Liidu suurim palgalõhe, kus naiste palk ja keskmine tunnitasu on meeste omast umbes 30% väiksem. Paljud naised, kes on kas lapseootel või naasevad lapsehoolduspuhkuselt, kogevad erinevas vormis diskrimineerimist enda tööandja poolt. Paljudele naistele, kes kandideerivad erinevatele positsioonidel, esitatakse kandideerimisel küsimusi, millega soovitakse teada nende vanust, lapsesoovi, elukaaslase olemasolu ja muud. Kuigi on tegemist küsimustega, mida seadusest tulenevalt ei tohi tööandja küsida ning tööle kandideerija ei pea vastama, ei julgeta neile hirmus tööd kaotada vastamata jätta.
Osad, kellega olen sel teemal rääkinud eitavad, et selline tõsine probleem eksisteerib ning õigustavad antud olukorda — naised ei olegi sama ambitsioonikad ning peaksid pigem kodus putru keetma. Samas, kui olen samade inimeste käest küsinud, et kas nad leiavad samamoodi, kui tegemist on nende enda kaaslase, ema või tütrega, siis kinnitatakse kindla sõnaga: “Ei, sel juhul tuleb kohe tööandja kohtusse kaevata või lugu ajakirjandusele anda!”
Kas tegemist on “pehme” teemaga? Ei. Kas tegemist on “kõva” teemaga. Ei. Tegemist on teema ja valdkonnaga mis peaks olema ilmselge ja elementaarne nii riigile, tööandjale kui inimesele. Miks see oluline on? Esiteks, miks peaks keegi kedagi tahtma diskrimineerida või halvemini kohelda? Kindlasti on neid, kes tõusevad hommikul voodist üles ja mõtlevad, et kuidas saaks võimalikult palju kurja korda saata. Siiski usun, et suurem osa inimestest seda siiski ei tee. Antud olukord tekib paljustki inimeste mugavusest ning hirmust midagi välja öelda. Teiseks, kui üle poole Eesti elanikkonnast panna halvemasse või teisejärgulisse olukorda, siis paljud neist otsustavad Eestist lahkuda — siin peret mitte luua ja lapsi üles kasvatada; investeerida enda teadmisi ja raha teistesse riikidesse.
Soolisel võrdsusel ja naiste diskrimineerimisel on väga otsene mõju riigi majandusele, julgeolekule ja edukusele.
Kutsun üles ja julgustan antud teemal iseseisvalt või oma tutvusringkonnas mõtlema; seisma vastu diskrimineerimisele ning leidma efektiivseid lahendusi, kuidas olukorda paremaks muuta.
