1. Minu vanemad on koos ja õnnelikud
Siin on mõeldud oma päritoluperet ehk mõlema poole oma vanemaid. Kui teid on kasvatanud kasuvanem või kasuvanemad, siis mõelge nende peale. Meie kasvukeskkond on oluline, sest seal õpitud käitumisviisid ja tõekspidamised saadavad meid, kas me tahame või ei. Eriti suur mõju on neil siis, kui me seda ei teadvusta — siis teeme tihtipeale oma valikuid automaatselt nii, nagu lapsena oleme kogenud meile kõige lähedasemaid täiskasvanuid tegevat. Rääkides paarisuhtest, siis esimene lapse kogetav paarisuhe võiks olla ta vanemate paarisuhe. Ta näeb, kas vanemad peavad teineteisest lugu ja austavad teineteist; kui nad tülitsevad, kuidas siis lahendavad oma probleeme jne. Kui see mudel on positiivne, mis tähendab, et vanemad on koos õnnelikud (või eestlaste puhul rahul), siis on hea seda üle kanda oma paarisuhtesse. Kui üks vanem puudub, on keerulisem ja teatud asju peab ise leiutama. Kui puuduvad mõlemad vanemad ja laps kasvab lastekodus, siis hakkavad rolli mängima teised olulised täiskasvanud, küsimus on lihtsalt, kui palju näeb laps kõrvalt nende paarisuhet, et seda jäljendada. Kui näiteks isa sureb lapse varases teismeliseeas, on paljud kogemused juba ladestunud ja n-ö selgeks õpitud ning isa puudumine edaspidises elus ei tekita eeskuju mõttes sellist puudujääki nagu siis, kui isa pole kunagi olnudki. Samas on kindlasti hea kogemus jälgida ema-isa suhet kõrvalt ka siis, kui oled juba ise noor täiskasvanu. Alles hiljuti rääkis mulle üks klient, kuidas tema vanemate kooselu muutus tõeliselt harmooniliseks alles siis, kui ta oli täiskasvanu. Üldiselt võttes on lihtsam olla paarisuhtes nendel, kelle vanemad on enda kasvamise ajal olnud koos ja õnnelikud, sest nad üldjoontes teavad, millist käitumist ja suhtumist see eeldab.
2. Usun, et suhe eeldab pidevat tööd
Mõni kangestub sõna „töö“ peale ja väidab, et suhe ei tohi olla raske töö. Olen sellega nõus ja täpsustan, et pigem on siin rõhk sõnal „pidev“. Nimelt on paljude teraapiasse tulnud paaride puhul väga raske määratleda üht hetke, millal suhe hakkas allamäge minema. Pigem tõdetakse ehmatusega, et see on aastaid vaikselt ja märkamatult muutunud. Pidev töö aga tähendab seda, et ei tohiks lasta asjadel lihtsalt minna, sest kui asjad lähevad ise, ei pruugi need minna meie soovitud suunas ning ei pruugi minna paremaks. Tihti on need muutused just sellised, et räägitakse omavahel aina vähem, tegutsetakse harva paarina koos, enam ei öelda nii palju komplimente või ei tunnustata muul moel, ei üllatata teist meeldivalt. Soovitav on ennast ärksana hoida ning kas või mõelda suhte kui lille peale, mis vajab elus püsimiseks ja õitsemiseks kastmist.
3. Usun, et pole olemas sellist Õiget, kellega arusaamatusi ei teki
Mõned otsivad partnerit, kellega oleks elu alati harmooniline: see on siis märk tõepoolest õigest partnerist. Tihti, kui armutakse enda arvates hingesugulasse, tuntakse, et me mõtleme nii sarnaselt ja loeme teineteise mõtteid. Ent kui ühel hetkel tekivad eriarvamused, on ehmatus suur: kes see inimene mu kõrval on ja kas ta polegi siis see, keda ma arvasin teda olevat? Edasi jõutakse juba suhte küsimuse alla seadmiseni. On täiesti loomulik, et suhtes tuleb arusaamatusi ette, enamikus lähedastes suhetes ka tülitsetakse. Väikseid harvaesinevaid hõõrumisi pole vaja karta.
4. Ma mõistan, et inimene on tervik oma heade ja vigadega
Harville Hendrixi sõnul on imago pilt sinu peas inimestest, kes varases eas mõjutasid sind kõige rohkem (ema-isa, vend-õde, vanaema-vanaisa, hoidja) — millised nad olid ja kuidas nad suhtlesid. See info on meil salvestatud, isegi kui me seda teadlikult ei mäleta. Romantiliselt tõmbavad sind need inimesed, kes on sinu imagoga sarnased. Imago teraapia käsitleb seda, et kui me teeme oma partneri valiku alateadlikult, siis väidetavalt valime enda teise poole oma vanemate positiivsete omaduste järgi. Probleemid suhtes aga tekivad ikka, kuna nii saame kaasa ka oma vanemate negatiivsed omadused. Imago teooria järgi ootame siis partnerilt, et too rahuldaks meie teadvustamata vajadusi ehk ei oleks selline nagu vanemad. Tõepoolest, kui armumise aeg on läbi (tavaliselt kuni kaks aastat peale suhte algust), hakkame oma partnerit nägema ka teise kandi pealt ehk mõnes mõttes ta muutub inimlikumaks — selgub, et ka tal on omadusi, mis ärritavad või mida me üldse ei talu. Tihti võib üks omadus, mis enne meeldis, avalduda hoopis ebameeldival moel. Näiteks meeldis meile partneri otsustavus, et tal oli oma arvamus ja ta julges otsuseid teha. Nüüd aga tundub, et ta on muutunud diktaatoriks,kes muudkui otsustab, ka teiste eest, ning tahab kangekaelselt oma arvamuse juurde jääda. Siis saabubki otsustuskoht — kas me pettume, etinimene pole enam see, kes arvasime teda olevat, ning liigume edasi, st jätame vana suhte ning asume uue otsingutele või kui mingil põhjusel lahkuminek ei tule kõne alla, siis hakkame eemale tõmbudes endasse sulguma või muutume vihaseks ja ka ründavaks. Need stsenaariumid suhtele helget tulevikku ei ennusta. Armastus ja me ise peaksime küpsema nii, et suudaksime võtta inimest kui tervikut, et me suudaksime vigadega leppida ning korraldada oma ühise elu nii, et need vead ei võimenduks. Ei ole mõtet oodata, et mees võtaks üle teie senise rolli ühist vaba aega planeerida, kui ta pole selline initsiatiivikas organiseerija. Tehke ise edasi ettepanekuid ja korraldage ühiseid üritusi — loodetavasti on ta hea kaasatulija.
5. Ma lepin teise erinevustega
Siin on mõeldud seda, kui sallivad me oleme oma partneri erinevuste suhtes meist. On selge, et üks võib olla hommikuinimene, teine ööinimene; ühe jaoks tähendab puhkus aktiivset liikumist või tegevust, teise jaoks diivanil teleri vaatamist või raamatu lugemist. Meil on valida, kas algatame teise ümberkujundamise projekti või suudame nende erisustega leppida. Üldiselt inimesele ei meeldi, kui anda talle mõista, et ta ei sobi teile sellisena, vaid peaks natuke siit ja sealt kohendama ja lihvima, siis saaks asja küll. Leplikud lähevad alguses kaasa sellega, et neist tahetakse teha kedagi teist, ning suudavad ka teeselda, et see neile sobib; kui aga inimene ei ela endaga kooskõlas, muutub sisemine pinge ühel hetkel ikkagi väljakannatamatuks ning tulla võib suur plahvatus.
Raamatuga tutvu pikemalt siin!
