Praegune kooselu on mu esimene kooselu üldse. Tegelikult on praegune ka mu esimene püsisuhe. Oma viimastes teismeaastates ja kahekümnendates elasin ma praegusest nii erinevat elu, et seda on pea võimatu ette kujutada. Minu elustiili juurde kuulusid lõputud peod ja lugematud meessuhted. Ma olin sellise eluga rahul, sest see, mida ma saada tahtsin, oligi seks. Ja seda ma sain.

Kui sain kolmkümmend, otsustasin, et elu peab muutuma. Tahtsin oma ellu midagi püsivamat. Enne kui selle mõtte päris selgeks jõudsin mõelda, kohtasingi juba meest, kes tundus ideaalne pereisa materjal. Pluss me klappisime voodis ülihästi: nii hästi, et mulle tundus täiesti mõeldav oma ülejäänud elu ainult temaga seksida.

Aga siis juhtus see, et...