Kui koer või kass ei tule kõne alla, siis võta kalad! Mis on ideaalse akvaariumi valem?
Akvaariumid võivad olla kas poekaubana ostetud või koha peal sisseehitatud. Nagu ikka sääraste asjade puhul, sõltub ka akvaariumi suurus enamasti selle omaniku rahakoti paksusest, ent loomulikult ka sellest, millised on võimalused selle ruumi paigutamiseks.
Teel akvaariumide ja nende elanike nüansirohkesse maailma aitab meil orienteeruda Betta zookaupluste omanikfirma OÜ Agamiks juhatuse liige Marika Bogun.
Vesi
Mageveeakvaariumisse sobib joogivesi — kui kraanist tulev vesi on joomiseks kõlblik, võib seda julgelt ka akvaariumis kasutada. Kui kraanivesi on kaladele ebasobiva koostisega, näiteks liiga happeline või leeliseline, on seda võimalik vastavate veelisanditega töödelda.
Mereveeakvaariumides kasutatakse enamasti spetsiaalset pöördosmoosi seadmetega töödeldud vett.
Hapnik absorbeerub vette vee kokkupuutel õhuga. Mida suurem on kokkupuutepind, seda rohkem hapnikku on võimalik vette absorbeerida. Piisava hapnikuhulga tagab üldjuhul veepinna liikumine ja eraldi mullimasinat tarvis ei olegi, piisab üksnes akvaariumifiltri pumbast, mis vett akvaariumis tsirkuleerib.
Õhupumba vajadus tekib tavaliselt suvekuumas, sest mida kuumem on vesi, seda vähem on selles hapnikku. Sellistel puhkudel aitab lisaõhustus hapnikuhulka kaladele vajalikul tasemel hoida.
Marika Bogun peab heaks investeeringuks patareitoitel õhupumpa, mida saab rakendada nii lisahapniku andmiseks kuumaga kui ka ootamatute elektrikatkestuste korral, kui tsirkulatsioonipump ja muud seadmed ei tööta.
Akvaariumis tuleks vett vahetada umbes 20% mahust nädalas — pinnasest tõmmatakse sifooni abil välja põhja sadestunud mustus ja kallatakse peale puhas vesi. Täielikult ei ole toimivat, korrapäraselt hooldatud akvaariumi üldjuhul vaja tühjaks teha.
Kalad
Kalad võib valida akvaariumi suuruse järgi või akvaariumi kalade suuruse järgi — mõlemad variandid on võimalikud. Erinevatel kaladel on veehulgale erinevad nõudmised — see sõltub kala liigist, tema käitumisest ja loomulikult kasvust.
Väiksemate kalade puhul pakutakse sobivaks veehulga arvutusvalemiks näiteks üks liiter vett ühe sentimeetri kala kehapikkuse kohta, arvestades kala pikkust täiskasvanuna. Marika Bogum aga ainult seesugustele valemitele toetumist ei soovita. Näiteks võib kuldkala maksimaalne kasv täiskasvanuna küündida kuni 25 cm, kuid 25-liitrine akvaarium on selle kala pidamiseks kindlasti väike.
Minimaalne akvaariumi suurus sellise kala jaoks algab sajast liitrist ja valemit kasutades võib sajaliitrisesse akvaariumisse elama panna neli kuldkala, ilma et neil seal kitsas hakkaks. Niisiis tuleb lähtuda nii liigi jaoks minimaalsest akvaariumimahust kui üksiku kala jaoks vajalikust ruumihulgast.
Tänapäeva tüüpprobleemina akvaariumi suuruse ja kalade kasvu puhul nimetab Bogun tegelikult hoopis kitsaid seinte sisse ehitatud akvaariume.
“Nii kogumahu kui kala kohta arvestatud veehulga poolest võib akvaarium olla numbrite järgi isegi sobiv, aga tegelikkuses on see nii kitsas, et kala ei mahu selles ringi keerama,” selgitab ta. Kitsaste akvaariumide puhul tuleks ikkagi valida väikesekasvulised kalaliigid, isegi kui akvaariumi litraaž on suur.
Klaas
Akvaariumeid tehakse nii karastamata kui karastatud klaasist. Karastatud klaas kannatab ühtlaselt jaotunud koormust paremini, samas on see ühte punkti koonduva surve suhtes nõrgem. Karastatud klaas puruneb ühtlase suurusega väikesteks, teravate servadeta kildudeks. Karastamata klaasi puhul võib sama tugevuse ja samasse punkti kontsentreeritud löögi korral tagajärjeks olla üksnes mõra.
Nii karastatud kui karastamata klaasil on seega omad plussid ja miinused. Missugusest ja mis läbimõõduga klaasist akvaarium osta või valmistada lasta, sõltub suuresti sellest, millised on akvaariumi mõõdud, millisele pinnalaotusele langeb suurem koormus, kui palju akvaarium vett mahutab ja veel mitmetest asjaoludest.
Marika Bogun märgib, et kumbagi klaasisorti ei maksa karta — valmisakvaariumide puhul on tootja juba klaasi eripära ja paksusega vastavalt akvaariumi suuruse ja mõõtudega arvestanud. Ise akvaariumi valmistama hakates tasub igal juhul keskkooli füüsika uuesti meelde tuletada ja arvestada sellega, et klaasile langeva surve arvestamisel tuleb lähtuda mitte ainult akvaariumisse mahtuva vee hulgast, vaid ka põhjakattematerjalide ja tehnika kaalust. See on oluline eeskätt klaasi paksust valides.
Akvaariumiklaasi purunemine on harv nähtus ja selle taga on enamasti kolm võimalikku põhjust.
1. Klaas on liiga õhuke ega pea veesurvele vastu. Seda tuleb ette äärmiselt harva ja enamasti iseehitajate puhul.
2. Akvaarium ei ole loodis. Sellistel puhkudel puruneb klaas seetõttu, et surve ei jagune klaasile ühtlaselt, vaid koondub ühte punkti.
Enamasti on põhjuseks klaasi paine, mis on tingitud sellest, et aluskapp ei kanna akvaariumi raskust välja ning paindub selle all või on aluskapp enne akvaariumi paigaldamist jäänud loodimata ja on kalde all. Raskuse koondumise ühte punkti võib põhjustada tegelikult isegi suurem liivatera, mis on jäänud põhjaklaasi ja aluskapi vahele. Selle vältimiseks pannakse täisklaasakvaariumite puhul põhjaklaasi alla spetsiaalne niiskuskindel matt, mis aitab selliseid probleeme vältida. Raamakvaariumite puhul hoiab põhjaraam akvaariumi kapist veidi ülalpool. Oluline on märkida, et raamakvaariumide alla alusmatti panna ei tohi.
3. Akvaarium on saanud löögi. See on ka kõige tavalisem põhjus, miks akvaarium puruneb ja seetõttu peaks akvaariumi ruumis paigutama kohta, kus on piisavalt ruumi, et sellest trügimata-tõuklemata mööduda.
Täpsemalt loe TM Kodu ja Ehituse märtsi ajakirjast.
www.kodujaehitus.ee
