Pärast lahutust: igapäevane elu ehk eksmehe vastutustundetuse tõttu kaks kuud haiguslehel
Nimelt on meie kallid võsukesed haiged. Kui ninapidi on koos kaks, vahel ka kolm inimesehakatist ja väljas on meie tavapärane talv või siis selle puudumine, juhtub ikka, et üks saab viiruse, jagab seda lahkelt teistele ja siis hakkab pihta. Kui üks saab terveks, alustab teine. Teine saab terveks, siis köhatab vahepeal korraks kolmas. Teine ja kolmas on terved ning siis alustab esimene otsast peale. Köha, nohu, kerge palavik, kriipiv kurk… Vahepeale vürtsi lisamiseks mõned korrad kõhuviirust ka ja kaks kuud ongi sisustatud.
Sellega, kuidas tööandjad suhtuvad laste tõttu haiguslehel olevatesse vanematesse, on ilmselt enamik lapsevanemaid kursis. Parem on, kui töötajatel lapsi ei oleks ja kui on, siis ei tohi nad kunagi haiged olla. Paraku tuli mul siiski vahelduvvooluna haiguslehel olla kaks kuud jutti ja kui ma lõpuks eksile mainisin, et ma olen juba olnud ka — äkki ta teeks järgmise vahetuse ise, siis oli ta rõõmuga nõus. Pealegi on ta töö vaba graafikuga ja kontoris peab käima ainult vahel nägu näitamas.
Kõigist lubadustest hoolimata sain ma esmaspäeva hommikul kell seitse kolmkümmend telefonikõne sõnumiga “ma viiks nad ikka lasteaeda”. Vanemal lapsel oli palavik eelmise päeva hommikul ju ainult 37 kopikatega ja pisem köhis “ainult õues ja kolm korda”. Hingasin sügavalt sisse, mediteerisin natuke omaette ja üritasin siis selgeks teha, et kui vaevu terveks saanud lapsed uuesti aiamöllu keskele viia, on nad ju kohe uuesti haiged. Parem oleks mõned päevad veel kodus olla ja siis vaadata, kuidas olukord on.
“Aga mul on täna vaja kindlasti neli tundi töö juures olla!” oli eksabikaasa vahepeal avastuse teinud. “Ma siis jätan nad selleks ajaks üksi koju.”
Selle peale jooksid mul peast läbi kõik need korrad, kui ma oma kolmesele korraks selja pööranud olin ja ta oli seejärel jõudnud sekundi murdosa jooksul joosta tiigivette, üle tiheda liiklusega ristimiku või roninud kapi otsa, et võtta sealt laste eest ära pandud käärid. Õnneks on see noor daam veel elus, küll aga olen ma õppinud, et tema temperamendiga suslikut ei tohi sekundiks ka järelevalveta jätta — ja siis tehakse mulle ettepanek jätta ta üksi koju. No ei.
Pärast mitut tundi seletamist ja argumenteerimist, samal ajal üritades oma hädaabilapsehoidjaid tabada, sain ma vastu pead kõige jaburama argumendiga, mida olen eales kuulnud. “Ära näe maailma nii mustvalgelt,” sõnas eks ja üritas mulle selgeks teha, et kui tal ikka ei ole lastele süüa anda, siis ta ei anna neile süüa, mitte ei mõtiskle kapi kõrval, et sööma ju peaks. Võin küll näida talle kanaemana, kuid arvan siiski, et lapsevanema vastutus on hoida oma järeltulijatel kõht täis ja tervis korras ning paraku jah, selle nimel peab mõnikord oma töödest ja käimistest loobuma.
Seega koordineerisin tööasjad ümber, andsin lubaduse töötada kodukontorist (kõik teavad niikuinii, et kahe lapse kõrvalt see ei õnnestu) ja tõin lapsed enda juurde tagasi. Võib-olla on nad mõne päevaga piisavalt terved, et ma saaks minna tööle kahe kuuga tekkinud paberihunnikut hekseldama.
Natasha Bluu elab moodsas kärgperes, kus laste arv varieerub pidevalt ühest kolmeni. Ta tahaks tegeleda kirjanduse, teatri ja kaunite kunstidega, kuid võhm kulub siiski laste ja kahe töökoha vahel žongleerimisele ning magamisekski jääb aega väheks. Mõned mõtted pereelust ja elust üldse saavad siiski kirja pandud.
