Tüdruk Online: ma kavatsen asjadest ausalt rääkida, mitte nagu "päris elus"
„Tüdruk Online“ on Zoella esimene raamat ja see räägib Pennyst, kellel on saladus.
„Tüdruk Online” pseudonüümi all blogib Penny oma salajastest tunnetest — ta kirjutab sõprusest, poistest, koolidraamadest, oma pöörasest perekonnast ja paanikahoogudest, mis on hakanud tema üle võimust võtma. Kui asjalood eriti hulluks kisuvad, avaneb Pennyl võimalus aeg maha võtta ja perega New Yorki sõita. Seal tutvub ta salapärase Noah’ga. Ootamatult on Penny armumas — ja jäädvustab koosveedetud hetked oma salablogisse.
Aga ka Noah’l on saladus. Saladus, mille tõttu võib Penny igaveseks kaotada oma anonüümsuse — ja kõige parema sõbra.
Avaldame isutekitajaks katkendi raamatust:
Aasta aega tagasi…
22. november
Tere, maailm!
Ma olen otsustanud blogi pidama hakata.
Seda blogi.
Miks, küsid sa?
Oled kunagi märganud, et kui Coca Cola pudelit raputada ja siis see lahti teha, pritsib sisu igale poole laiali? Noh, niimoodi ma end just praegu tunnengi. Mu sees kihiseb nii palju asju, mida öelda tahaksin, aga mul ei ole enesekindlust neid valjusti välja öelda.
Isa ütles mulle kunagi, et peaksin päevikut pidama hakkama. Ta arvas, et päeviku pidamine on hea viis oma kõige salajasemate mõtete väljendamiseks. Ta arvas ka, et kui olen kord vana, siis on tore ajas tagasi vaadata, ja et päeviku lugemine paneks mind oma teismeliseaastaid tõeliselt hindama. Hmm, ilmselgelt oli isa enda teismeliseaastatest väga kaua aega möödas, nii et ta oli unustanud, kuidas see tegelikult käib.
Ma küll proovisin seda — päevikut pidada. Sain hakkama umbes kolme sissekandega,
enne kui alla andsin. Enamik neist olid umbes sellised:
Täna sadas ja mu uued kingad on rikutud. Jenny kavatses matemaatikast poppi teha, aga ei teinud. Barry nina hakkas loodusõpetuses verd jooksma, sest ta suskas sinna pliiatsi. Ma naersin ta üle. Talle see ei meeldinud. Piinlik. Head ööd.
Mitte just päris Bridget Jones, eks? Rohkem nagu surmigav.
Mõte sellest, et kirjutan iseenda jaoks midagi päevikusse, tundub tegelikult veidike mõttetu.
Ma tahan tunda, et kellelgi teisel on võimalik lugeda seda, mis mul öelda on.
Niisiis olen otsustanud blogiga katset teha — et oleks üks koht, kus saan öelda täpselt seda, mida tahan, millal tahan ja kuidas tahan — ja et keegi loeks seda. Ja ma ei peaks muretsema, et see, mis ma ütlen, ei kõla lahedalt või näitab mind tobedas valguses või et ma jään sellepärast oma sõpradest ilma.
Seepärast on mu blogi anonüümne.
Et saaksin olla täiesti mina ise.
Mu parim sõber Wiki (see ei ole muide ta pärisnimi — ma ei saa ta pärisnime avaldada, muidu kaoks ju anonüümsus) ütleks, et ainuüksi see, et pean iseendaks jäämiseks anonüümne olema, on „täiega masendav”. Aga mida tema ka teab? Ta ei ole ärevusprobleemidega teismeline tüdruk. (Ta on tegelikult teismeline poiss, kellel on vanematega probleeme, kuid see on täiesti teine teema.)
Mõnikord mõtlen, et kas mul ongi just sellepärast ärevusega probleeme, et olen teismeline tüdruk. Olgem ausad — meil on palju asju, mille pärast ärevusse sattuda.
Kümme peamist põhjust, miks teismelised tüdrukud ärevusse satuvad
1. Sa pead kogu aeg täiuslik välja nägema
2. Samal ajal aga otsustavad su hormoonid hulluks minna
3. See viib su elu kõige vinnilisema perioodini (mis omakorda muudab esimese
punkti täiesti võimatuks)
4. Lisaks kattub vinniperiood ajaga, kui oled esimest korda elus vaba ostma šokolaadi just siis, kui ise soovid (mis teeb kolmanda punkti veel hullemaks)
5. Järsku hoolivad kõik sellest, mis sul seljas on
6. Ja see, mis sul seljas on, peab samuti täiuslik välja nägema
7. Siis pead sa veel oskama poseerida nagu supermodell
8. Et saaksid iseendast selles täiuslikus riietuses pilti teha
9. Ja siis tuleb sul pilt netti riputada, et kõik su sõbrad seda näeksid
10. Sa pead poiste silmis meeletult atraktiivne olema (ning samal ajal toime tulema kõigi eelnevalt nimetatud asjadega)
Palun kujuta ette, kuidas ma praegu dramaatiliselt kogu südamest ohkan.
Ma ei saa ju ometi olla ainukene teismeline tüdruk, kes end niimoodi tunneb?
Minu unistus on, et salaja tunnevad kõik teismelised tüdrukud end täpselt nagu mina.
Ja võib-olla ühel päeval, kui me aru saame, et tunneme kõik end samamoodi, võime lõpetada kellegi teise mängimise.
See oleks äge.
Kuid seni kavatsen ma siin blogis asjadest ausalt rääkida — mitte nagu „päris elus”.
Ma kavatsen öelda seda, mida tahan, ja oleks tõesti lahe, kui sa (kes iganes sa ka oled) minuga ühineksid.
See võiks olla meie oma internetinurk, kus saame rääkida sellest, mis tunne on tegelikult olla teismeline tüdruk — ilma et peaksime kedagi teist mängima.
Mulle meeldib pilte teha (kas pole vinge, kuidas fotod suudavad erilisi hetki igaveseks jäädvustada? Kaunid päikeseloojangud, sünnipäevapeod, soolakaramelli-muffinid paksu glasuuriga…), nii et ma postitan neid ka palju. Aga loomulikult mitte ühtegi pilti iseendast, anonüümseks jäämise eesmärgil.
Okei, ma arvan, et see on praeguseks kõik. Aitäh lugemast (kui keegi tegelikult ka luges!). Ja andke mulle all kommentaarides teada, mida te arvate.
Tüdruk Online logib välja xxx
