Veterani naine: iga kord meest sõtta saates mõtlen, et võib-olla ongi see viimane suudlus

Veteranipäevaga täname ja tunnustame neid mehi ja naisi, kes on sõjalistel operatsioonidel kodust kaugel tugevdanud Eesti julgeolekut ja rahvusvahelist tõsiseltvõetavust, samuti nende perekondi ja lähedasi. Veteranid on võidelnud Eesti eest ja teeninud ära ühiskonna tänu ning toetuse (Eesti Kaitsevägi — mil.ee). Tänase päeva puhul kirjutas Naistekale oma loo ühe veterani naine.

Ma ei pane oma lugu kirja selleks, et otsida haletsust või pisaraid. Neid on mul juba piisavalt. Ma tahan, et Eesti inimesed õpiksid natuke rohkem hindama seda, mis neil käes on. Paratamatult tundub, et isegi oma armsamaid ja lähedasi on hakatud liiga iseenesestmõistetavalt võtma. See on kurb.

Mu kallim on nüüdseks juba kolm korda sõjas käinud. Iga kord saadan ma ta ära teadmisega, et seekordne hüvastijätusuudlus jääbki ehk viimaseks. See ei ole midagi sellist, millest inimene lihtsalt aru saab. Loomulikult ei suuda ma seda tegelikult südames hoomata ja see ei tundu mulle normaalsena, küll aga pean ma oma mehe otsust austama ja tema julgust imetlema. Eks ma püüan. Sõbrad ja vanemad on toeks, lähedased aitavad. Aga raske on ikka. Siiski on igas halvas ka midagi head. Meie armastus on täiesti vankumatuks kujunenud. Saan sellest aru iga kord, kui ta jälle elusana ja tervena koju naaseb. Ma tahan selle mehega pere luua, ma tahan tema eest hoolitseda ja ma tean, et me oleme koos tugevad.

Kutsun siinkohal kõiki naisi üles oma kaasasid rohkem hindama. Austage seda, kes teid hoiab ja turvatunde loob. Ärge võtke armastust, austust ja lähedust nii külma käega. See võib üks hetk kaduda. Elage nii, et iga hetk on väärtuslik.