Tiina kogemus: tõmme ei pea kohe olema, see võib ka ajapikku tekkida

Naistekaga jagas oma kogemust naine, kes hakkas oma mehega koos olema n-ö valedel eesmärkidel: talle oli tähtis turvatunne ja ühised eesmärgid, ka majanduslik kindlustatus ei teinud paha. Ta lootis, et küll ajapikku tuleb ka armumine — ja tuligi!

Ma tunnistan täiesti häbenemata, et hakkasin oma tulevase mehega kurameerima mitte suurest armumistundest, vaid teadmisest, et temaga ootab mind hea ja turvaline elu. Olin nooremana hirmus valiv ega andnud mehele mingit võimalust, kui esimesest sekundist liblikad kõhus tantsu ei löönud. Selleks ajaks, kui oma praeguse abikaasaga kohtusin, olin juba 30 täis ja mul oli selja taha jäänud mitu kirglikku suhet, mis olid kõik ummikusse jooksnud. Otsisin midagi rahulikumat ja tegelikult tiksus juba bioloogiline kell ka: ma ei tahtnud laste saamist enam väga pikalt edasi lükata.

Kohtasin töö kaudu meest, kes oli kena ja viisakas, aga esmapilgul minu jaoks selline pigem igav ja tavaline. Ei teinud ta kunagi midagi meeletut, temas puudus spontaansus, ta oli lihtsalt olemas siis, kui teda vajasin. Alguses arenes meie vahel sõprussuhe, aga varsti tunnistas ta mulle, et näeb minus rohkemat kui sõpra. Ta oli ka minule juba kalliks saanud, nii et võtsin vastu ta kutse õhtust sööma (varem olime peamiselt interneti teel suhelnud). Vaikselt hakkas meie suhe arenema, mina ei tundnud endiselt veel mingit kirge, aga õnneks ta ei olnud ka pealetükkiv, nii et ei tekkinud ka mingit vastikustunnet. Kõik läks rahulikult, loomulikku rada pidi nii kaugele, et varsti tegi mees ettepaneku kokku kolida.

Kui olime koos elanud neli kuud, polnud minus veel ikka erilist kirge. Elasime normaalset seksuaalelu, aga sädemeid ei lennanud. Jõudis kätte minu sünnipäev, läksime kahekesi restorani seda tähistama. Järsku hakkas ta imelikult sahmima ja oli varsti ühel põlvel minu ees ja rääkis, kuidas ta mind armastab. Kui ma esimesest ehmatusest üle sain ja hakkasin aru saama, et see on nüüd abieluettepanek, siis see juhtus. Ma tundsin esimest korda temaga koos olles kõhus liblikaid. Võib-olla sellepärast, et ta tegi midagi nii ootamatut, midagi nii üllatavat, mida ta muidu kunagi ei teinud. Aga tegelikult põhjus polegi oluline, vaid see, et ma jõudsin liblikad ära oodata! Kui ma oleksin temast varem loobunud, oleksin ma sellest ilma jäänud.

Tõmme, liblikad ja keemia tulid tol õhtul selleks, et jääda. Varsti me abiellusime ja järgmisel kuul tähistame oma 12ndat pulma-aastapäeva. Oleme siiamaani õnnelikud ja armunud, muidugi kulgeb ka meie suhe tõusude ja mõõnadega nagu kõikidel teistel, aga seda julgen juba öelda küll, et naised, ärge nõudke kohe kõike. Andke endale aega harjuda ja ajapikku võib tekkida selline tõmme, mis oma tugevuselt selle mõne inimesega kohe tekkiva tõmbe täiesti üle trumpab!