Tüdruk Online: põletav kuumus sööstab läbi mu keha ja ma suudan vaevalt hingata...
Avaldame teise katkendi raamatust, esimese katkendi leiad siit.
Esimene peatükk
Tänapäev…
Hei, Penny, kas teadsid, et nimi
William Shakespeare on anagramm
lausest „Ma olen õigekirjas kehv”?
Silmitsen Ellioti sõnumit ja ohkan. Terve selle aja, kui olen „Romeo ja Julia” peaproovi vaadanud (kolm tundi mu elust, mida ma kunagi tagasi ei saa), on Elliot mind pommitanud
sadade suvaliste sõnumitega Shakespeare’ist. Ta teeb seda tõenäoliselt mu igavuse leevendamiseks, aga tõsiselt, kas kellelgi on vaja teada, et Shakespeare ristiti aastal 1564? Või et tal oli seitse õde-venda?
„Penny, kas võiksid teha ühe pildi Juliast, kui ta haagiselamust välja kummardub?”
Haaran kiiresti kaamera ja noogutan härra Beaconsfieldile. „Jah, kohe.”
Härra Beaconsfield on üheteistkümnenda klassi teatriõpetaja. Ta on üks neist õpetajatest, kellele meeldib olla noorte seas popp – juuksed geelitatud ja puha ja „Kutsuge mind Jeffiks!”. Tema on ka põhjus, miks meie versioon näidendist „Romeo ja Julia” toimub Brooklyni getos ja Julia naaldub rõdu asemel välja haagiselamust. Minu PSK (parim sõber koolis), Megan, armastab härra Beaconsfieldi, aga teisalt annab too alati Meganile kõik peaosad. Mina isiklikult arvan, et härra Beaconsfield on veidike õõvastav. Õpetajad ei peaks tahtma teismelistega hängida. Nad peaksid tahtma lugemispäevikut pidada ja muretsema kooliinspektsioonide pärast ja tegelema sellega, millega iganes nad õpetajate toas veel tegelevad.
Lähen lava kõrvalt trepist üles ja kükitan Megani juurde maha. Tal on peas nokkmüts, millele on trükitud sõna TUUS, kaela ümber kõlgub paks kuldne kett, mille küljes on hiiglaslik dollarimärk. Üle oma laiba oleks ta nõus kusagile mujale sellisena ilmuma – see vaid näitab, kui palju ta härra Beaconsfieldi armastab. Hakkan just pilti tegema, kui Megan sisistab alla minu poole: „Vaata, et sa mu vinni pildi peale ei jäta!”
„Mida?” sosistan vastu.
„Vinn nina külje peal. Vaata kindlalt, et see pildile ei jää.”
„Aa, selge.” Nihkun kõrvale ja suumin sisse. Valgus ei lange sealt just hästi, kuid vähemalt ei paista vinn. Teen pildi ära ja pööran ümber, et lavalt lahkuda. Samal ajal heidan pilgu saali. Peale härra Beaconsfieldi ja kahe abilavastaja on kõik toolid tühjad. Vaistlikult pääseb minust valla kergendusohe. Öelda, et mulle ei meeldi rahvahulgad, oleks sama kui öelda, et Justin Bieberile ei meeldi paparatsod. Ma ei tea, kuidas suudavad inimesed üldse laval esineda. Mina pean sinna minema vaid mõneks sekundiks, et pilti teha, aga juba siis tunnen end ebamugavalt.
„Aitäh, Pen,” ütleb härra Beaconsfield, kui ma trepist alla kiirustan. Veel üks vastik asi tema juures – ta kutsub meid kõiki hüüdnimedega. No tõesti! Okei, mu pere võib hüüdnime
kasutada, aga õpetajad küll mitte!
Just siis, kui jõuan tagasi oma turvapaika lava kõrval, piiksub mu telefon uuesti.
Appi, Shakespeare’i ajal mängis Juliat
mees! Sa pead seda Olliele rääkima –
ma tahaks ta nägu näha! :)
Heidan pilgu üles Olliele, kes vaatab üksisilmi Megani poole.
„Kuid vagusi! Mis valgus aknas helgib?” ütleb Ollie maailma halvima New Yorgi aktsendiga.
Ma lihtsalt pean ohkama. Olliel on küll seljas veelgi kohutavam kostüüm kui Meganil – ta näeb välja nagu Jeremy Kyle’ i Show külalise ja Snoop Doggi ristand –, aga ta suudab ikkagi kuidagi nunnu olla.
Elliot vihkab Olliet. Ta arvab, et Ollie on täiega edev, ja sellepärast hüüab teda Kõndivaks Selfiks, aga tegelikult Elliot ei tunnegi Olliet. Elliot käib Hove’is erakoolis ja on Olliet näinud ainult siis, kui me temaga rannas või linnas kokku oleme sattunud.
„Kas Penny ei peaks minust ka selles stseenis pilti tegema?” küsib Ollie, kui viimaks oma kõne lõpetab. Ta räägib ikka veel võltsi Ameerika aktsendiga – ta on seda teinud sellest ajast peale, kui Romeo osa sai. Väidetavalt teevad kõik kuulsad näitlejad nii, seda kutsutakse
„meetodnäitlemiseks”.
„Loomulikult, Ollz,” ütleb Kutsu-Mind-Jeffiks. „Pen?”
Panen telefoni käest ja jooksen uuesti trepist üles.
„Pildista mind parimast küljest, eks,” sosistab Ollie oma nokkmütsi alt minu poole. Tema mütsile on mustade kivikestega kirjutatud TÄKK.
„Jah,” vastan. „Ee, kumb külg see nüüd ongi?”
Ollie vaatab mind, nagu oleksin ma peast segi.
„Lihtsalt nii raske on otsustada,” sosistan, nägu peetpunaseks tõmbumas.
Ollie kortsutab jätkuvalt kulmu.
„Sest mõlemad küljed näevad minu arvates head välja,” lisan, maad võtmas paanika. Issand jumal! Mis mul viga on?! Ma peaaegu kuulen, kuidas Elliot õudusest kisendab. Õnneks hakkab Ollie sel hetkel irvitama. See muudab ta palju poisilikumaks ja sõbralikumaks.
„Parem külg,” ütleb ta ja pöördub tagasi haagiselamu poole.
„Kas see on – ee – sinu või minu parem?” küsin kindluse mõttes üle.
„Ole nüüd, Pen. Meil ei ole tervet päeva aega!” hüüab härra Beaconsfield.
„Minu parem loomulikult,” sisistab Ollie, vaadates mind jälle, nagu oleksin dementne.
Isegi Megan kortsutab minu poole nüüd kulmu. Nägu hõõgumas, teen pildi ära. Ma ei tee ühtki tavapärast asja, ei kontrolli valgust ega nurka ega midagi – lihtsalt vajutan nupule ja koperdan sealt minema.
Kui proov viimaks lõppenud on ja ma olen Elliotilt teada saanud, et Shakespeare oli abielludes ainult kaheksateist ning et ta kirjutas ühtekokku kolmkümmend kaheksa näidendit,
läheme väikese rühmaga JB rannakohvikusse, et jäätisekokteile ja friikartuleid tellida.
Randa jõudes kõnnib Ollie korraga minu kõrval. „Kuidas sul ka läheb?” venitab ta oma võltsi New Yorgi aktsendiga.
„Ee, hästi, aitäh küsimast,” vastan, keel hetkega sõlmes. Ilma Romeo gangsterivarustuseta näeb ta veelgi parem välja. Ta blondid surfikuti juuksed on perfektselt sassis ja ta sinised
silmad sädelevad nagu meri talvepäikeses. Kui täitsa aus olla, siis ei ole ma kindel, kas ta üldse on minu tüüpi – ta on välimuselt võib-olla liiga iluspoiss-täiuslik –, aga see on nii ebatavaline, et kooli südametemurdja mulle oma jäägitu tähelepanu pöörab, et ma lihtsalt pean häbelikuks muutuma.
„Ma mõtlesin…” alustab ta ja naeratab minu poole.
Mu sisemine hääl hakkab kohe ta lauset lõpetama: Mida sulle vabal ajal teha meeldib? Miks ma sind varem märganud ei ole? Kas tahaksid minuga välja tulla?
„… kas ma võiksin seda pilti näha, mis sa minust tegid? Lihtsalt selleks, et vaadata, kas ma näen okei välja.”
„Ahjaa – ee – ikka. Jah, muidugi. Ma näitan sulle, kui kohvikusse jõuame.” Just täpselt sel hetkel kukun ma auku. Okei, see ei ole suur auk ja ma ei kao päriselt sinna sisse ega midagi, kuid mu jalg jääb kinni ja ma koperdan ettepoole ning näen ma välja umbes sama atraktiivne ja peen kui laupäevaõhtune joodik. See on üks asi, mida ma siin, oma kodulinnas Brightonis vihkan. See tundub olevat täis auke, mis eksisteerivad vaid selleks, et mina neisse kukuksin! Teen näo, nagu poleks midagi juhtunud, ja õnneks tundub, et
Ollie ei märganudki midagi.
Kui me kohvikusse jõuame, sukeldub Ollie otsejoones minu kõrvale toolile. Näen, kuidas Megan kulme kergitab ja tunnen kohe, nagu oleksin ma midagi valesti teinud. Megan on väga osav mu enesetunnet kehvaks tegema. Pööran ringi ja keskendun kohvikus olevatele jõulukaunistustele – rohelise ja punase karra keerdudele ja mehaanilisele jõuluvanale, kes hüüab „Hoo, hoo, hoo!” iga kord, kui keegi mööda läheb. Jõulud on kindlasti mu lemmikaeg aastas. Neis on midagi, mis mind alati rahustab. Paari hetke pärast pöördun tagasi laua poole. Õnneks on Megan nüüd oma telefonile keskendunud.
Mu sõrmed hakkavad tõmblema, kui mulle torkab pähe inspiratsioon blogipostituse jaoks. Mõnikord tundub, nagu oleks kool vaid üks suur lavastus, ning kõik peavad kogu aeg määratud rolle mängima. Meie päriselu-lavastuses ei tohiks Ollie minu kõrval istuda, ta peaks
istuma Megani kõrval. Nad ei käi tegelikult ega midagi, kuid nad on mõlemad kindlasti sotsiaalse redeli samal pulgal. Ning Megan ei kuku mitte kunagi auku. Tundub, et ta lihtsalt libiseb läbi elu, trumbiks kastanpruunid juuksed ja pruntis musisuu.
Kaksikud istuvad laua äärde Megani kõrvale. Nende nimed on Kira ja Amara. Nad mängivad „Romeos ja Julias” repliikideta rolle ja umbes niimoodi kohtleb Megan neid ka päriselus – nagu kõrvalosatäitjaid oma peaosale.
„Kas ma saan teile midagi juua tuua?” küsib ettekandja, kui naeratuse ja märkmikuga meie laua juurde jõuab.
„See oleks vinge!” kuulutab Ollie oma näidendiaktsendiga valjusti ja ma lihtsalt pean naeratama.
Kõik tellivad omale jäätisekokteili – peale Megani, kes tellib mineraalvett – ja siis pöördub Ollie minu poole. „Niisiis, kas ma võin näha?”
„Mida? Oi, jah.” Sobran kotis kaamera järele ja hakkan pilte läbi klõpsima. Kui jõuan Ollie pildini, annan kaamera tema kätte. Hoian ta reaktsiooni oodates hinge kinni.
„Lahe,” ütleb ta. „Väga hea pilt.”
„Uu, las ma vaatan enda oma,” hüüab Megan, haarab Ollielt kaamera ja hakkab metsikult nuppe klõpsima. Kogu mu keha läheb pingesse. Tavaliselt ei ole mul asjade jagamisega
probleeme – ma annan isegi pooled oma advendikalendri šokolaadidest oma vennale Tomile –, kuid kaameraga on asjad teisiti. See on mu kõige kallim omand. See on
mu turvavõrk.
„Issand. Jumal. Penny!” kriiskab Megan. „Mida sa teinud oled? Selle pildi peal paistab, nagu mul oleks vuntsid!” Ta virutab kaamera lauale.
„Ettevaatlikult!” ütlen ma.
Megan põrnitseb mind, enne kui uuesti kaamera võtab ja nuppe näperdama hakkab. „Kuidas ma enda pildi ära kustutan?”
Ma haaran kaamera tema käest veidi liiga jõuliselt ja üks ta kunstküüs jääb rihma taha kinni.
„Ai! Sa murdsid mu küüne!”
„Sa oleksid peaaegu mu kaamera ära lõhkunud.”
„Kas sa hoolid ainult oma kaamerast?” Megan jõllitab mind üle laua. „Pole minu süü, et sa nii halva pildi tegid.”
Mu peas vormib end vastus: Pole minu süü, et sa sundisid mind oma vinni pärast halvast nurgast pilti tegema. Kuid ma takistan end seda ütlemast.
„Las ma vaatan,” ütleb Ollie, võttes minu käest kaamera.
Kui Ollie naerma hakkab ja Megan mind veel vihasemalt jõllitab, tunnen tuttavat pitsitust kurku nöörimas. Üritan neelatada, aga see on võimatu. Ma tunnen end laua ääres lõksus olevat. Palun, ära lase sel uuesti juhtuda, anun mõttes. Kuid see juhtub. Põletav kuumus sööstab läbi mu keha ja ma suudan vaevalt hingata. Järsku tundub, nagu jälgiksid mind filmistaaride pildid seintel. Plaadimasinast kostev muusika on äkitselt liiga vali. Punased toolid liiga eredad. Ükskõik, kuidas ma üritan, tundub ikka, et ma ei suuda omaenese keha valitseda. Peopesad muutuvad niiskeks ja süda hakkab taguma.
„Hoo, hoo, hoo!” hüüab mehaaniline jõuluvana ukse kõrval.
Kuid ta ei kõla enam rõõmsalt. Ta kõlab ähvardavalt.
„Ma pean minema,” pomisen vaikselt.
„Aga mis sellest pildist saab?” vingub Megan, heites säravad tumedad juuksed üle õla.
„Ma kustutan selle ära.”
„Aga su jäätisekokteil?” küsib Kira.
Võtan käekotist veidi raha ja panen selle lauale, lootes, et nad ei näe, kuidas mu sõrmed värisevad. „Keegi teist võib selle endale võtta. Mulle tuli just meelde, et pean ema ühe asjaga aitama. Ma pean koju minema.”
Ollie vaatab mind ja sekundiks mõtlen, et ta näeb päriselt pettunud välja. „Kas sa oled homme linnas?” küsib ta.
Megan põrnitseb teda üle laua.
„Vist küll.” Mul on nii kuum, et nägemine hägustub. Ma pean siit kohe välja saama. Kui nad mind siin laua ääres kauem lõksus hoiavad, minestan ma kindlasti. Pean endast kõik andma, et mitte Olliele karjuda, et ta tee pealt eest läheks.
„Lahe.” Ollie laseb mind laua äärest minema ja annab mulle kaamera. „Võib-olla näeme siis.”
„Jah.”
Üks kaksikutest, ma ei tea kumb, uurib, kas mul on kõik korras, kuid ma ei peatu, et talle vastata. Kuidagi jõuan kohvikust välja. Kuulen kajakakriiset, millele järgneb naerukriise.
Mingid naised tuiguvad minu poole, kõigil spreipäevitus ja kõrged kontsad. Nad kannavad Barbie-roosasid T-särke, kuigi praegu on detsember, ning ühel neist on kaelas kett algaja autojuhi märkidega. Oigan sisemuses. See on teine asi, mida ma Brightonis elamise juures vihkan – igal reede õhtul vallutavad linna poissmeeste- ja tüdrukuteõhtute seltskonnad. Sööstan üle tee ja suundun ranna poole. Tuul on jäine ja värske, kuid just seda ma vajangi. Seisan märjal kiviklibul ja vaatan üksisilmi merele ning ootan, kuni lained, mis murduvad kaldasse ja veerevad sealt tagasi, veenavad mu pulsi tagasi normaalseks.
