Pahur noor ema: miks seebikatesse nii halvasti suhtutakse? „Vaprad ja ilusad“ on mu lemmik!

Mõnes seltskonnas ei kõlba rääkida, et jood veini. Vaadatakse kohe, et oled alkohoolik. Aga üks teema, mis on alati tabu, on seebikad. Nende üle on hea nalja visata ja rääkida, et kes küll neid vaatab, aga ma olen kindel, et seda teevad paljud.

Ma kasvasin üles 90ndatel, kui seebid teleekraani vallutasid. Mäletan isegi „Metsikut roos“, kus Rosa Garcia elu armastuse nimel võitles. Ma ei võtnud juba siis seda tõsiselt, aga see oli hea meelelahutus. Hiljem meeldis mulle ka „Tahmanägu“. Sealse näitleja Sonya Smithi plakati lõikasin toona isegi ühest ajakirjast välja ja riputasin seinale. Ega ma toona tema kohta suurt midagi teadnudki, polnud ju veel internetiajastugi. Eile googeldasin, et praeguseks on ta juba 43aastane ja elab USAs.

„Vaprate ja ilusate“ fänn

Ilmselt on see mingi nostalgiatunne, aga isegi nendest sarjadest paari rea kirjutamine toob hea mälestuse. Mäletan, et isegi lasteaias olid need sarjad põhiteemad. Ja oi, ärgem unustagem „Santa Barbarat“ ja „Vapraid ja ilusaid“. Ma käisin emaga isegi vaatamas, kui üks„Santa Barbara“ täht Eestis käis, see oli ikka pidupäev. Ma jätsin vahepeal „Vaprates ja ilusates“ aastaid vahele. Sellele ma tõesti vastu ei vaidle, et seal maha jääda on raske. Teatud sisuliinid muutuvad, aga üldiselt saab juba paari osaga taas joonele. Ma ei häbene öelda, et mulle see sari meeldib.

Vahepeal on seal siiski olnud põlvkonnavahetus ja nooremad näitlejad annavad tooni. Muidugi on nii-öelda vana kool — Brooke`ita lihtsalt ei saa. Kuna ma olen praegu lapsega kodune, siis sobib mulle ka aeg, et seda näidatakse keset päeva. Teistest sarjadest on mul lemmik „Kodus ja võõrsil“. Tunnistan ausalt, et olin vahepeal päris kurb, kui see kavast maha võeti. Seal on just mõnus, et see on kuidagi nii kodune ja ka intriigid pole väga teravad. Sa jälgidki lihtsalt elu kulgemist ja hakkad ka ise hindama rohkem lihtsaid väärtusi.

Üks sari, millest ära tüdinesin oli aga „Kirgede torm“. Ma ei oskagi täpselt öelda, mis seal häiris, aga see kurnas kuidagi ära. Seal oli vähe sümpaatseid tegelasi, kellele kaasa elada.

„Pilvede all“ on parim

Eesti seebikatest on mu lemmik kindlasti „Pilvede all“. Võib ju naerda, et mis sellist jama vaadata, aga mõelgem — see on ka Emori andmetel Eesti kõige vaadatum seriaal, ma pole ainuke. Salapärane Eleonora Berg kasutab kõiki nõkse, et vaatajat haarata. Armukolmnurgad, liiderlikud mehed, traagilised avariid jms. Pean tunnistama, et see töötab ja sarnaselt paljudele teistele on mu lemmik ikkagi Mari. Ja noh, muidugi ka ta mees Indrek. Ma olin päris nördinud, kui vahepeal meediast läbi käis, et sel näitlejal on mingid rahajamad kaelas. Minu jaoks jääb ta ikkagi Indrekuks, meheks, keda iga naine tahaks.

Ootan alati huviga, kui algab uus sügishooaeg ja telekanalid tulevad välja uute seriaalidega. Öeldakse, et tänapäeval keegi telekat enam ei vaadata. Mina vaatan küll ja õnneks pole ka seebikad kuskile kadunud.