Kõik päikesekaitsekreemidest: müüdid, tegelikkus ja kodune valmistamisõpetus
Seoses päikesekaitsekreemidega levitatakse mitmeid müüte, hirmujutte ja eksitavat infot. Ühes poes väidab müüja, et dimethicone (silikoonõli) on orgaaniline aine ja kreem seega igati väärtuslik. Teises poes nimetatakse orgaaniliseks kantserogeenseks peetavat päikesekaitsefiltrit, mis on valmistatud naftast. Ühes salongis hirmutakse nanoosakestega. Kosmeetik on kindel, et ökosertifikaadiga päikesekreemis olev titaaniumdioksiid imendub naha sisse ja kahjustab maksa. Salongis müügil olev keemilistest filtritest kubisev päikesekreem aga nahka ei imenduvat.
ORGAANILINE VÕI ORGAANILIST PÄRITOLU?
Heausksed tarbijad võrdsustavad sõna „orgaaniline“ looduslikult puhta ja kasuliku ainega. Kavalad kaubitsejad kasutavad aga ära selle sõna keemilist tähendust.
Keemilises mõttes on orgaaniline iga aine, mis on pärit loodusest ja sisaldab süsinikku. Kõik elavad organismid (taimed ja elusolendid) sisaldavad süsinikku. Tarbija ettekujutuses müüja just nendest räägibki.
Looduses esineb aga teisigi orgaanilisi aineid. Näiteks selliseid, mis sisaldavad süsinikku, kuid ei ole enam osa elavast loodusest. Need on keemilises mõttes elutud orgaanilised ained – siia kuuluvad näiteks nafta ja maagaas. Seega kaupmees ei valetagi, kui väidab, et naftasaadused on orgaanilist päritolu.
Lisaks kuuluvad orgaaniliste ainete alla kivimid ja mineraalid – näiteks räni, mis sisaldab samuti süsinikku. Seega ei saa ka silikooni orgaanilise päritolu vastu kuidagi vaielda, sest silikooni algallikas on räni. Kuid silikooni saamiseks muundatakse räni keemiliste protsesside (polümerisatsiooni) ja sünteetiliste ainete (siloksaanide) lisamise teel. Levinuim kosmeetikas kasutatav silikoonõli dimethicone on ränist saadud väikese molekulaarse tihedusega polümeer ehk vedel plastik. See lõpptulem ei ole kahjuks enam ei looduslik ega orgaaniline.
HIRMUTAVAD NANOOSAKESED
Seoses nanoosakeste võidukäiguga teaduses on paljud inimesed hakanud neid paaniliselt kartma. Nanoosakesed ju imenduvad naha sisse! Tegelikult liigub selles vallas palju valeinfot ja asjatut paanikat. Samas ei osata nanoosakesi tähele panna seal, kus nad meile tegelikult kahju võivad teha.
Esmalt tuleb uurida, millise aine nanoosakestest on juttu. Nanoosakesed on ökotoodetes keelatud selliste koostisainete puhul, mis võivad nanotiheduseni peenestatult olla organismile kahjulikud. Esineb ka erinevaid reegleid samale ainele eri toodetes. Näiteks kreemi koostises olevad nanoosakesed on sisuliselt blokeeritud, lendlevas mineraalpuudris olevad nanoosakesed võivad aga olla kahjulikud, sest neid on võimalik sisse hingata.
Levinuim füüsiline päikesekaitsefilter titaandioksiid on nanovormis ökosertifikaadiga päikesekreemides lubatud. Titaandioksiid on ka nanotiheduseni peenestatult liiga suure molekulaarse massiga, et suuta nahasse imenduda. Sellises vormis on ta lihtsalt vedelam ja mugavam peale kanda.
KAS NANO ON ALATI NANO?
Isegi kui tootel on näiteks titaandioksiidi taga märge „nano“, ei sisalda see kunagi ainult nanoosakesi, vaid erineva tihedusega molekule. Paradoksaalselt võib see ka nanoosakesi üldse mitte sisaldada ja koosneda vaid suurtest molekulidest. Miks nii?
Sest titaandioksiidi, millel poleks märget nano, tänu uutele seadustele praktiliselt ei leidugi. Nimelt avastati, et selle mineraali tavalisel peenestamisel (ehk kosmeetikas kasutamiseks jahvatamisel) muutuvad mõned osakesed automaatselt nii peeneks nagu nanoosakesed. Kuna viimasel ajal on tekkinud nanoosakeste paanika, siis EL direktiivi kohaselt peab olema etiketil märge „nano“ , kui pulbris leidub kasvõi üks nanoosake.
Kui tootja jätab selle märke panemata, peab ta suutma kasutada sellist kallist tehnoloogiat, mis eraldab pulbristamisel automaatselt tekkivad nanoosakesed. Lisaks peaks tootja läbima põhjaliku kontrollprotsessi ja tõendama ka paberil, et tal õnnestus tõepoolest kõik nanoosakesed eraldada ja need lõpptootest eemaldada.
Toormaterjali tootjad ei suuda seda enamasti teha ega pea seda vajalikuks. Lõpptulemusel võib aines olla näiteks 0,001% nanoosakesi, mis on tekkinud pulbristamise käigus, aga sildile peab ikkagi kirjutama „nano“. Tegelikkuses me ei saagi teada, kas ja kui palju nanoosakesi tootes üldse on.
Päikesekreemide puhul võibki väita, et nanoosakesi leidub neis minimaalselt või üldse mitte, sest nanoosakesteni peenestamiseks on vaja kallist eritehnoloogiat ja tavalise peenestamise käigus tekkivad üksikud nanoosakesed ei ole kuidagi kahjulikud.
Nanoosakesi tuleb otsida ja vältida pigem toidus ja ravimites. Nimelt võib nanotihedusega titaandioksiid olla kapslite ja ravimite koostisosa, samuti kasutatakse seda värvaines E171. Seda värvainet võite leida näiteks M&M’s kommides, Mentos Freshmint Gum nätsudes ja mõningates magustoitudes.
Kui me seda pahaamamatult ravimite ja toiduga sisse sööme, siis miks muretseme selle väikese osakaalu pärast päikesekreemis? Eks ikka teadmatusest!
PÄIKSEKAITSEFILTRITE TÜÜBID
Kui müüja hakkab rääkima orgaanilistest ja mitteorgaanilistest päikesekaitsefiltritest, siis ei tea ta sellest teemast tõenäoliselt suurt midagi, sest päikesekaitsefiltrite korrektne liigitus on füüsilised ehk mineraalsed filtrid ning keemilised ehk sünteetilised filtrid.
Sisuliselt võib mõlemate algaine olla pärit loodusest ehk orgaaniline. Oluline on see, mida sellest algainest tehtud on – kas seda on keemiliste reaktsioonide teel muundatud, kas sellele on lisatud sünteetilisi aineid.
Füüsilised ehk mineraalsed filtrid (titaandioksiid, tsinkoksiid) jäävad nahapinnale ja kaitsevad päikese eest, peegeldades päikesekiiri tagasi. Neist tekib nahale valkjas kaitsekiht – näete oma silmaga, et kreem nahasse ei imendu, vaid kaitseb seda väljastpoolt ja ennetab naha üle kuumenemist. Selliste filtritega kreeme ei pea kandma nahale 30 minutit enne päevitamist. Need mõjuvad piltlikult öeldes kui valge särk, mis selga tõmmates kohe nahka kaitseb. Viimase generatsiooni füüsilised filtrid jätavad vaid õhkõrna valkja kihi – tulemus on pigem helendav kui valge, mis on esteetilises mõttes muidugi ilusam.
Keemilised ehk sünteetilised filtrid on ökokosmeetikas keelatud. Need on bioakumuleeruvad, kahjustavad inimese organismi ja looduskeskkonda. Keemilised filtrid ei ole fotostabiilsed – see tähendab, et need ei ole päiksekiirtele resistentsed. Need imavad endasse päikeseenergiat ja võivad moodustada selle toimel nahas kantserogeenseid ühendeid. Need imenduvad nahasse ja reageerivad päikesekiirgusega, kuumutades nahka ja muundades päikeseenergia uuteks molekulideks. Nende uute molekulide toime nahas on teadmata ja uurimata. Viimasel ajal arvatakse, et just keemilised filtrid, mitte päike ise, võivad olla mitmete nahavähi vormide tekkepõhjuseks.
ISETEHTUD PÄIKESEKREEM
- 6tl ( 24g) kookosõli
- 6tl (36g) taimset glütseriini
- 4tl tsinkoksiidi pulbrit
- soovi korral mõned tilgad essentsiõli (väldi tsitruselisi – sobivad lavendel, eukalüpt, piparmünt)
- soovi korral (säilivusaja pikendamiseks) 1 kapsel E-vitamiini
Pane näo ette respiraator, et mitte hingata sisse tsinkoksiidi lendlevaid osakesi. Mõõda kaussi tsinkoksiid ja lisa teised ained. Sega ja kasuta. E-vitamiini kasutades säilib kreem kuni 6 kuud, kui hoida seda kasutamise vahepeal külmikus. Antud retseptis olev tsinkoksiidi kogus annab kaitse 20-30 SPF. Soovi korral võib tsinkoksiidi kogust SPF numbri muutmiseks muutmiseks suurendada või vähendada.
Allikas: Bioblogi
