Ehmunud lugeja: jõe ääres elavate inimeste majadest mööda jalutamine läheb juba ohtlikuks, mis toimub?
Puhkame perega Pärnus — minu mees on suvepealinnast pärit ja lapsepõlve Pärnu jõe lähedal veetnud. Tema lapsepõlveradadele on nüüd rajatud Jaansoni rada, otsustasime selle läbi kõndida. Rada oli ilus, päike paistis, linnud laulsid, aga tõrvatilga saime meepotti ikka. Nimelt oli ühes kohas raja ääres paadisild, mis paistis selline ühiskasutatav ja raja juurde käiv olevat — ei saanud kohe aru küll, et kellegi isiklik, paati ka polnud. Aga kui tütar tahtis sillale joosta, märkas ta seal kirja, et ei tohi võõrad sinna minna. Okei siis, imelik tundus küll, aga edasi me ei läinud. Sellegipoolest kuulsime sekundi pärast lähedal oleva maja aiast kriiskamist, et kas me lugeda ei oska ja midagi veel — hästi ei kuulnud ja ega ausalt öeldes ei pingutanud ka eriti, et kuulda, pigem kiirendasime sammu — selline inimene võib ju ohtlikukski muutuda.
Mina nagu tean, et mõni meeter jõe ääres on maa, mis kuulub linnale ja mida ei saa keegi omastada… Aga ega selliste inimestega vaidlema ka ei hakka. Lihtsalt uurin, kas keegi on veel puutunud kokku selliste hulludega, kes oma veekoguäärsete kruntide juures valvet peavad. Eriti imelik on ikka see, et just Jaansoni raja ääres, kus käib ju nii palju inimesi, selliseid kohti leidub. Kellel on kolm last nagu meil, ilmselt mõistab, et päris raske on sellise kambaga paari meetri laiusel rajal pideval jälgida, ega kellegi väike jalg eramaale ei astuks. Mis siis oleks saanud, kui mu tütar oleks keelust hoolimata sillale jooksnud? Ei taha variante pakkudagi…
Kirjutage Naistekale, mida teie arvate sellisest äärmusesse minevast kaitsepositsioonist eraomandi suhtes? Konkreetsel juhtumil polnud ju majaomanikul isegi seaduslikku õigust sellele jõeäärsele maalapile…
