Kumb on tegelikult nõrgem sugupool? Ka meestel on tunded — ja veel millised!
Nemad ja tunded
On kombeks arvata, et naised on palju tundlikumad kui mehed. Ent — mille suhtes? Mida siis tunneb naine nii iseäralikku, milleks mees pole võimeline? Naise tundlikkus on enamasti suunatud iseendale — oma suhtumistele ja oma arusaamadele. Just seetõttu ei mõista ka pikka aega koos elanud paarid sageli üksteist.
Mees ei nuta just tihti ega näita ka välja oma tundeid. Ent mitte seetõttu, et tal neid polegi. Meest on nii kasvatatud. Lisaks tuleb ka isiklik kogemus, kui usaldanud end kord naisele, tabas teda valus tagasilöök. Inimene (ka mees on muide inimene), kes on avaldanud oma tundeid, vajab kas tuge või lihtsalt seda, et ta ära kuulatakse.
Kohanud mittemõistmist, sulgub mees veel enam endasse. See, kui mees ei usalda sulle enam oma tundeid, räägib kindlasti midagi ka sinust. Sellest, kuidas sa kuulad, mõistad ja reageerid. Igal juhul tekib kaitse sinna, kus on pealetung.
Mis siis tegelikult toimub mehe hinges? Kuidas ta reageerib toimuvale? Kuidas ta elab üle kannatusi ja valu? Mis teda kannatama paneb? Arvata on, et ta sellest sulle kohe kindlasti ei räägi.
Inimese saatus
Jaanike on 2-aastane.
Eile jäin esimest korda isata. Kas arvate, et ma ei suuda mäletada või mõista? Mõistusega ei suuda tõesti. Ent hinge jäävad alatiseks ema sõnad isale: „Mis isa sa oled!? Mis mees sa oled!?“ Mul hakkas millegipärast hirm. Meelde on jäänud, et isa pole mees. Kui aga isa ei ole mees — selline suur ja tugev — , mis siis veel minust rääkida? Kes ma siis olen? Naine? Miskipärast mulle tundub, et pool minust on ema ja teine pool — isa. Tähendab, et täna jäin ilma oma ühest poolest. Võimalik, et alatiseks.
4-aastane.
Pärast seda, kui ema rääkis taas, kui halb isa mul on, reetsin ta. Ma ei saanud teisiti, sest ema nuttis. Mul oli hirm. Kartsin ema pärast, kartsin isa pärast. Enda pärast vist mitte. Läksin isa juurde ja ütlesin: „Mine ära!“ Ja isa nuttis … Ta nuttis, sest ma reetsin ta. Ta läks alatiseks. Kogu elu mäletan, et see olin mina, kes ta välja viskas. Kuidas ma küll nii elada saan?
6-aastane.
Peaaegu kolm aastat pole meie kodus isa nime lausutud. Kõik teevad näo, nagu teda poleks kunagi olnudki. Kolm aastat tagasi öeldi mulle, et ta on surnud. Hüüan juba ammu teist onu isaks. Ta on hea, armastab ema ja vist ka mind. Minagi olen teda armastama hakanud. Ent ma ei usu, et mu isa on surnud. Vahel näen õudusunenägusid, kus isa on hauast tõusnud ja karjub ema häälega: „Sina ei ole ka mees!“ Ärkan ja jooksen hirmunult ema juurde. Arst ütleb, et see on närvidest ja mind tuleb ravida. Tegelikult pole see närvidest. Lihtsalt keegi ei tea, et isa ei olegi surnud. Mina tunnen, et ta elab minus.
10-aastane.
Ma ei saa magada. Vanemad on mures. Viisid mind arsti juurde. Too käskis psühhiaatri juurde viia. Tegelikult ma ei rääkinud vanematele tõtt. Liina keeldus minuga „McDonaldsisse“ minemast. Ema ainult naeraks minu jutu peale. Isa on välismaal tööl ja tal pole iialgi aega.
18-aastane.
Minu esimene armastus. Oleme sõbrustanud juba üle aasta. Nüüd olen aga hädas. Olime tema juures kahekesi ja tahtsime lähedust. Olin ärevuses, kartsin, et äkki ta vanemad tulevad koju ning kusagilt kaugelt kandus justkui minuni: „Sa ei ole mees!“ Ja mul ei õnnestunud. Lahkusin kui peksa saanud koer. See aga pole veel kõik. Hommikul tuli koolis minu juurde tema sõbratar ja ütles mürgiselt: „Tüdrukuga magamine pole sama, mis palli korvi visata“. Ja ma lõin teda. Nüüd ähvardab mind koolist välja heitmine. Naisi ei tohi uskuda. Mitte kunagi.
26-aastane.
Me läksime lahku. Meil kummalgi polnud õigus, ent tagasiteed ei ole. Naine ja tema sugulased häälestavad last minu vastu. Kuulen tuttavaid sõnu: „Mis isa sa oled!?“ Poeg kuuleb neid ka. Kui oleme kahekesi, siis kallistab ta mind ja sosistab: „Issi, ma armastan sind“. Sosistab, et ema ei kuuleks. See teeb haiget. Tunnen, kuidas me paratamatult teineteisest kaugeneme. Olen meeleheitel. Kas mu eks siis tõesti aru ei saa, et ta jätab lapse oma isast ilma?!
29-aastane.
Tulen töölt oma tühja koju ning olen ääretult kurb. See on lausa väljakannatamatu. Vajan kedagi enda kõrvale. Võtsin koera, see ei aidanud. Mul on olnud terve hulk naistuttavaid. Vahel helistan neile kõigile järgemööda. Soovijaid leidub … Ma ei suuda aga pikka aega kohtuda ühe ja samaga. Kõik peavad mind optimistiks, ent seda jätkub mul vaid paariks kohtamiseks. Seejärel kaon. Tunnen end süüdlasena. Tüdrukud arvavad, et ma vaid kasutan neid ära. Mina aga lihtsalt ei suuda üksi olla. Ja koos ka ei suuda olla. Olen tupikus …
32-aastane.
Oleksin peaaegu teist korda abiellunud. Oleme juba aasta koos, kõik oleks justkui hästi. Ent on vaid üks „aga“. Mu poeg on 9-aastane, tema poeg — 6-aastane. Täna ta esitas mulle tingimuse. Ta käskis mul valida poja ja enese vahel. Talle ei meeldi, et veedan liiga palju aega koos oma pojaga ja aitan teda materiaalselt. Talle ei meeldi, kuidas ma suhtlen oma poja emaga. Enam ma ei suuda. Olen väsinud! Tahan vaid normaalset peret. Kas siis sellepärast peaksin loobuma oma lapsest? Seega, ma lähen lihtsalt ära.
37-aastane.
Juba mitmendat korda kuulen naise häält: „Pane ükskord see riiul paika! Kuidas ma küll peaksin karjuma, et sa mind kuuleks?“ Tegelikult tähendab see, et ma pean tema käsklusi täitma. Ta ei kuulagi minu vastuseid. Ja ei näe … Ta ei saa aru, et tema käitumine alandab mind. Ongi kätte jõudnud piir. Riiuleid ei tule. Küsin nüüd sageli endalt: „Mida ma teen tema kõrval?“ Kusagil hingepõhjas ma juba tean, et peagi kukub kõik kokku. Kunagi oli ju ometi kõik teisiti. Teda huvitas ka minu arvamus, ta tahtis teada, millest ma mõtlen, mida tunnen. Nüüd on aga vaid „riiulid“.
43-aastane.
Olen jooma hakanud. Elu on nii masendav. Tööl on kriis. Üritan äri päästa. Rahmeldan varahommikust hilisööni. Olen väsinud kui koer. Tulen koju — seal on sõda lahti. Iga pisiasi põhjustab skandaali. Naist see skandaal ilmselt elavdab, mind — hävitab. Kohati ei suuda end enam kontrollida — hakkan karjuma. Kord isegi lõin. Mõistan, mis tema tigeduse taga peitub — ma ei suuda teda õnnelikuks teha. Rahast ja võimalustest jääb vajaka. Saan aru, et ta ei armasta mind, sellepärast ongi vihane ja skandaalitseb. Ta maksab mulle kätte oma armastuse puudumise pärast. Ja veel sellepärast, et sõltub minust. Kuhu tal minna? On ta ju sellise elukorraldusega harjunud. Selle kõige pärast ta vihkabki mind. Mina, loll, armastan teda aga siiamaani. Et kuidagi oma kodus eksisteerida, ma joongi.
48-aastane.
Eile suhtlesin kolm tundi ühe naisega. Nagu oleks kümme minutit olnud. Tema on noorem — 3o-aastane. Viimased kümme aastat polnud mind mitte keegi (!) kuulanud nii, nagu tema seda tegi. Kummaline, et ma võin olla nii huvitav. Mõistame teineteist poolelt sõnalt. Tundub, et olen armunud. Naine on seda vist märganud. Kogu õhtu jooksul pole tal olnud mulle ühtegi pretensiooni. Mis nüüd saab? Kummaline tunnete segadus — armumine, süütunne ja üksindus …
53-aastane.
Olen raskelt haige. Ma ei saa rääkida mitte kellelegi sellest, mis mulle muret teeb. Ei taha, et lapsed hakkaksid muretsema. Naiselt ei saa ma aga mingit tuge. Minu ebameeldivused vaid koormavad teda. Nii mulle vähemalt tundub. Võib aga ka olla, et ta lihtsalt kardab. Olen kogu elu ise hakkama saanud ning nüüd, kus ma vajan tuge, tunnen eriti, kui üksik ma olen. Tunnen täielikku tühjust. Peidan end harjumuspäraselt töö taha.
Võib-olla näis sulle, et need lood on ühest ja samast inimesest. Paraku ei ole. 12 monoloogi ja 12 erinevat saatust. Igas mehes on isa, vend, mees, poeg. Kui tähelepanelikult vaadata, leiad omad üles.
Mehed vajavad tegelikult üpris vähe. Ja see pole mitte supp ega ka mitte voodi (kuigi ega ka need ei segaks), vaid huvi ilmutamine nende vastu. Peamine on tunne, et naine ei vaja „meest“ üldiselt, vaid just nimelt teda. Mitte riiuleid, raha ega kaitset — vaid teda.
Allikas: Lilit
