Minu kogemus tantrafestivalil: siit edasi oli jäänud vaid nutta...
Eelmisel suvel sain sõbrannalt kutse minna koos Tantrafestivalile. Pean tunnistama, et ei olnud varem sellest midagi kuulnud, seega polnud mul eelarvamusi kutsest keeldumiseks ning otsustasin teha veidi uurimustööd. Otsisin ja lugesin erinevaid tantraartikleid nii Eesti kui välismaise meedia lehekülgedelt, et viia end kurssi tantra filosoofia põhitõdedega ja saada algava festivaliga ühele lainele.
Viljandimaa Venevere puhkeküla, ilus ilm ja kaunis loodus järve, metsa ja päikesega lõid kõik eeldused kolmeks nauditavaks päevaks. Inimesi oli kohale tulnud erinevaid — edasijõudnud tantriste, paarikesi, vallalisi, uudistajaid, noori varastes kahekümnendates kuni hilises keskeas inimesteni. Sõbranna, kes oli sel üritusel juba varem osalenud, valgustas mind peagi toimuvast ja nii sain end emotsionaalselt pisut ette valmistada, kuid salapära säilis. Ma ei läinud festivalile kaaslasega ega kaaslast otsima, nutma ega naerma, pigem lihtsalt sukeldusin tundmatusse, uskumata, et tõesti end võõrastele avan ning emotsioonid juba esimeseks õhtuks lakke tõusevad.
Tihe festivalikava pakkus mitmeid loenguid, meditatsioone ning õpitubasid. Meie esimeseks valikuks osutus ’’inglikõnd’’, kaunis liikumismeditatsioon, kus osalejad moodustasid vastakuti seistes kitsa inimkoridori, millest järgemööda kinnisilmi läbi liiguti. Suletud silmadega kõndijat talutati kättpidi edasi, jagades talle mitteseksuaalseid kallistusi ja silitusi, mõeldes ja lausudes temast häid mõtteid. See meditatsioon tuletas meelde, kui vajalik ja hea on meile puudutus, kallistus ja tingimusteta armastus ja et ka võõraga on võimalik saavutada sügav side. Mõne inimese olemus puudutab sind sedavõrd tugevalt, et temast enam lahti lasta ei taha või hoopis nutma puhked ja kuidas enesekindlus sellest tõuseb. Leidsime omakeskis, et see meditatsioon peaks üksikutele inimestele kohustuslik olema. Rohkem polnudki vaja, peale seda olid mu meeled, tajud ja energiad avatud ja vibratsioon täistuuridel, mõtlesin vaid, mis siis edasi.
Samal õhtul oli võimalik õppida tšakraid avavat tantsu ja tantramassaažinippe, minna tantrakohtingule või vallaliste paradiisi. Lisaks kuulata tao jumaliku ühinemise loengut, mida luges imeline naisõpetaja Shashi ning peale tantristlikku kaisupidu, kus omavahel tutvuti ning tantsiti ja mängiti, minu esimene emotsioonidest tulvil õhtu lõppeski.
Järgmine hommik algas jooga ning tervisest pakatava hommikusöögiga, kõik kolm päeva olin taimetoidul ning kohvist peaaegu prii. Järves ujudes leidsime värskendust ning pesuruumid ja WC-d olid hästi paigutatud ja puhtad. Festival oli täielikult alkoholi- ning sigaretivaba, seega polnud probleeme tülikate tegelaste ega pohmellungiga. Vabal ajal oli võimalik turuplatsilt käsitööehteid, joogariideid ning erinevat snäkki osta. Teisel päeval tuli rahvast juurde, energiad liikusid, muutudes veelgi intensiivsemaks ja nähtamatu ruum selle territooriumi kohal pakatas särisevast õhust. Põnevate tegevuste vahel oli raske valida, kuid kindel plaan oli osa võtta ainult naistele mõeldud müstilise tantsu praktikast, mis oli suletud privaatsel alal, kus naised said end oma kaunis alastuses mugavalt ja sensuaalselt tunda. Müstilise tantsu praktika õpetas, kuidas end oma kehas hästi tunda, oma kehaosi väestada, praktilisi tantsu- ja lihasevenitusharjutusi ning kuidas naine naisele headust ja enesekindlust peegeldada saab. See oli tõeliselt ühtesiduv, nauditav, salapärane naiselik ring — vabastav, samas kummastav, natuke naljakas ja rõõmus kogemus. Siit edasi oli jäänud vaid nutta, sest seksuaalseid kogemusi ning orgasme ma otsima ei olnud tulnud ja nutta ma ka sain.
Sensuaalne 4 elemendi meditatsioon nõudis paare, kõik kolmandad tulijad liideti omavahel — see ei olnud seksuaalne, vaid sensuaalne. Olenevalt inimeste piiridest ja soovidest, tuli kinni seotud silmadega end kaaslase hoolde usaldada. Neli elementi: maa, vesi, tuli ja õhk, väljendusid puudutustes erinevate tugevuste ja liigutustena ning iga elemendi juurde käis üks amps erinevat maiust, mida oma pimestatud partnerile suhu pisteti. Eneselegi suureks üllatuseks liigutas enda pimesi võõra hoolde usaldamine nii sügavalt, et tõi värina ihule, õndsuse, samas kurbuse südamesse ning pisarad silmadesse. See vist oligi ekstaas, kuid mitteseksuaalne, pigem vaimne, midagi õrna ja kauget. Lisaks kuulasime loenguid naiselikkusest, kujutlusvõime kasutamisest, käisime armastuskirjade kirjutamise õpitoas ning saime osa suurest Shaktide pühitsemise etendusest ning peost.
Järgmisel hommikul ärkasin täielikus emotsioonide pohmellis ja see juhtus minuga jälle, liitudes hommikuse naiste väestamisega, pistsin ma taas pillima, tegime seda kõik. Ligi viiskümmend naist nutsid ja naersid segamini, ülistastades teineteist ja peegeldades headust ja armastust. Iga pisar pidavat ruumi tegema uuele armastusele ja õnnele.
Ma ei tea täpselt, mis minuga seal Tantrafestivalil toimus, kuid noppisin endale valikuliselt nippe ja tarkusi, mida elus kasutada, et leida endas rahu, olla naiselik ja stabiilne, et elu on mäng, mida ei tasu liialt tõsiselt võtta, vaid reeglid selgeks õppida. Tuletasin meelde, et ei tähendab ei ja ennast tuleb usaldada ja teiste soove austada, et vaist on kõhutunne ja intuitsioon on peenekoelisem ja tuleb peast. Need kolm päeva tuletasid mulle meelde, et mu pere ja sõbrad vajavad mind ning, et ma ei ole kunagi üksi. Huvitav, mida põnevat sel aastal Tantrafestivalil õpin, sest 17.-19. juuli lähen sinna taas!
Vaata Eestis toimuva maailma suurima Tantrafestivali infot siit: www.tantrafestival.ee
