Elu pärast lahutust: ma olen oma laste isast lahus, aga samas ei saa ma temast kunagi lahti

Ilmselgelt saab mõne kitsaskoha lahendada vana hea “pole inimest, pole probleemi” suhtumisega. Suur suvi on käes ja on lapsed turvaliselt vanavanemate hoole all — kuna nad on mõistlikud ja probleeme pole tekkinud, siis pole mul olnud ka vajadust laste isaga suhelda. Võiks isegi öelda, et igav on, sest kui igapäevaste asjade tõttu tekkiv poleemika ja probleemid on issand — aastaid! — olnud su elu põhiosaks, siis ei oskagi olla kuidagi ilma. Seda enam on olnud aega mõelda, miks mõne inimesega koos olles tekib tüli isegi kardinate värvist ja teisega võib vabalt kandideerida põhiolemuselt erinevate erakondade nimekirjas, ajades siiski sama asja.

Seda, miks ma oma laste isast lahku läksin, olen ma juba sada kuuskümmend viis korda põhjendama pidanud, aga vastust ei tea siiani. Pealtnäha oli kõik korras, me lihtsalt ei klappinud omavahel ja tekkisid ületamatud suhtlemisraskused. Kurb on, et nende samade raskustega peame me siiamaani võitlema, sest kuna meil on ühised järeltulijad, siis suhtlemata ei saa.

Helesinises unistustes võiks küll olla kõiges lastega seonduvas ühel nõul või siis pöörduda kohtusse ja küsida lastekaitse käest, mis kool on lapsele parim, kui vana last võib üksi koju jätta ja mitu jäätist päevas on kuueaastasele sobilik annus… Paraku tuleb päris maailmas need asjad omavahel selgeks rääkida või siis selgeks rääkimata jätta ja arvestada lapse argumendiga “aga issi juures”.

Suhtlemise raskus ja sellest tulenev on ilmselt ka põhjus, miks enamikele paaridele ei sobi see “pool aega ühe ja pool aega teise vanema juures” viis laste jagamiseks. Ilmselt ei teki ka laste stress mitte niivõrd kahe koha vahel liikumisest, kuidvõrd sellest, et erinevates kohtades on erinevad reeglid. Lisaks erinevatele kohaga seonduvatele reeglitele kiputakse veel eristama “oma” lapsi ja võõraid lapsi, kui mängus on uued kaaslased, ja nii see läheb. Loomulikult on võimalik reeglid ühtlustada, probleemid läbi rääkida ja kõiki võrdselt kohelda… Aga kas te kujutate ette, kui väsitav see lõppkokkuvõttes on?

Just nii ma end tunnengi — väsinuna. Ma pean põhjendama lastele, miks me nüüd lahus oleme. Ma pean seletama oma vanematele, miks ma elatist ei nõua ja lapsi enda juurde elama ei võta. Ma pean selgitama teisele suguvõsapoolele, miks ma ikkagi teatud asju nõuan ega lepi sellega, kui üks mees laiutab käsi ja nendib, et raha pole. Ma teen seda kõike päevast päeva — küll pisikestes kogustes, aga üks väike ajusopp tegeleb 24/7 sellega, et ma olen oma laste isast lahus, samas ei saa temast kunagi lahti… Ja see on väsitav.

Sellepärast ma naudingi praegu seda suve. Jah, ma igatsen oma lapsi, kui nad on vanavanemate juures, aga samas on vanavanemate juures ja neile suunatavad ka kõik küsimused, õigustused ja probleemid. Kui mu eks eelmisel nädalal mulle helistas ja küsis, miks lapsed vanaema juures korralikult ei söö ning ainult jäätisest toituvad, sain ma südamerahuga öelda: “Kallis mees — mina plaanin oma puhkuse lastega veeta ja nad tervislikest salatitest pungil täis sööta, aga mida sina teed?” Nii et — puhkan praegu lastest ja kui ma lõpuks tööst puhata saan, siis on mul koos lastega nii mõnedki plaanid.