Cosmo küsib: kas karsklastest naised on tõesti tüütud peo- ja tujurikkujad?
Olin pikka aega alkoholi ori. Tegemist oli ebakindluse vastumürgiga – muretsesin kohutavalt oma reite pärast ja kogelesin iga kord, kui kellegagi rääkima pidin. Alkoholi tarbides sai minust glamuurne bravuuritar.
Mul polnud karsklaste jaoks lihtsalt aega. Pärast tööd suundusin sõpradega baari või õhtusöögile, kus jätsime endast maha mitmeid tühjaks joodud veinipudeleid. Ka nädalavahetustel oli mul õllepudel näpu vahel.
Mittejoojad tundusid nii igavad. Iga kord, kui mõni sõber teatas, et ta hakkab nüüd piiri pidama, naeratasin ja noogutasin, aga tegin ka kõik selleks, et ta plaan vett vedama läheks. Tahtsin, et ka mu sõbrad pidutseksid kuni varajaste hommikutundideni. “Tule ikka! Üks jook ei tapa.”
Sa näed seda pidevalt paljudes filmides ja sarjades – hobusesabasse sätitud soenguga tüdruk joob rahulikult mineraalvett, samas kui tema agar sõbranna kallab kurgust alla kihisevat kokteilikest, lastes juustel metsikult tuules lehvida. Mina tahtsin olla see viimane – metsik ja vaba! Kahjuks sai aga minust ka see tüdruk, kes kukkus baaripukkidelt maha, ise mitte midagi mäletades, ja bitch, kes pidudel oma kallimaga tülli läks ning oma sõpradele purjus peaga vastikusi ütles. Lahedad tüdrukud võivad ju juua osata, mina kahjuks mitte.
Loe edasi augustikuu Cosmopolitanist...