Risto Uuk: pean lugu konstruktiivsest kriitikast, kuid see on selgelt erinev niisama lahmimisest

Naisteka tänase päeva külaliskommentaator on treener Risto Uuk. Igapäevaselt töötab noor mees spordiklubi Arctic Sport Club fitness-nõustajana, kirjutab portaalis TeadlikTreening.com artikleid tervislikust eluviisist ning aitab soovijatel läbi personaalse nõustamise ka oma enesetunnet ja välimust parandada.

Täna on Naisteka lugejatel harukordne võimalus meie kommentaariumis Ristolt nõu küsida.

Kui sind piinab mõni küsimus toitumise, aktiivsete eluviiside või treeningu kohta, siis postita oma küsimus selle artikli alla: Täna tegutseb Naistekas ONLINE-NÕUSTAJA: saa oma toitumis- ja trennialastele küsimustele vastused nüüd ja kohe!

Lisaks lugejate küsimustele vastamisele oli Risto nõus ka mõnele meie küsimusele vastama. Uurisime, milline on tema kokkupuude kommentaariumitega ja arvamus sellest, kuidas kommenteerimiskultuuri parandada võiks.

Kui palju sa oled üldse oma töös valulike kommentaaridega kokku puutunud? Ehk on sattunud su käe alla mõni inimene, kes on just mingi negatiivse kommentaari tõttu “end parandama tulnud”, kuigi selleks isegi suurt vajadust ei ole?

Kuna ma tegelen palju kirjutamisega ja minu tööd satuvad ka internetiavarustesse, siis olen isiklikult selliste kommentaaridega palju kokku puutunud. Ma pean väga lugu konstruktiivsest kriitikast, kuid see on selgelt erinev niisama lahmimisest.

Laimamine on millegi/kellegi maha tegemine ilma põhjenduseta. Kriitika oleks näiteks selline: “Su väide, et X on nii, on ebakorrektne, sest …”. Tuleks esitada omapoolsed vastuargumendid ja olenevalt teemast ka millele need tuginevad. Laim oleks näiteks selline: “Sa oled täiesti rumal ja sind ei tohiks üldse kuulata.”

Kui mingit teksti arvustada või kommenteerida, tuleks näha vaeva oma mõtete koondamisega. Keegi ei käsi kellelgi ühegi teksti kohta kommentaari kirjutada. Võib vabalt jätta oma mõtted enda teada. Aga kui juba otsustada oma arvamust avaldada, siis võiks võtta aega, et seda korralikult teha.

Esiteks tasuks inimese teksti korralikult lugeda ja olla kindel, et kui mingit väidet arvustada, et siis see teine inimene ka tõesti seda väitis. Kuna me tegutseme uskumustel baseeruval reaalsuse mudelil, siis on väga lihtne näha teise tekstis midagi, mida seal tegelikult pole, sest meie uskumused on nii tugevad, et panevad meid nägema seda, mida tahame näha. Tasuks lugeda kasvõi mitu korda ja teha asju korralikult, mitte kiirustades ja kvantiteedile rõhudes.

Mis puutub “end parandama tulnud” inimestesse, siis tean, et nii mõnigi inimene on leidnud suuna söömishäre poole just tänu sellele, et teised inimesed on leidnud, et on õige öelda kellegi kohta lihtsalt paks või muud sellist. Kehakuvandi teemade suhtes võiks olla ettevaatlik ja oma sõnu valida, sest ei tea kunagi, kuidas teine inimene seda vastu võib võtta.

Mis sa arvad käitumisest sotsiaalmeedias — kui palju ja mis on ühele kommenteerijale lubatud? Kas minnakse ka oma sõnadega üle piiri?

Alles hiljuti avasin ühe artikli all oleva kommentaariumi, kuna arvasin, et no seda loo autorit küll keegi antud loo alusel laimama ei hakka. Aga ilmselgelt eksisin. Isegi väga neutraalsetes ja positiivsetes lugudes leitakse midagi, mille kallal vinguda.

Labasus, roppus ja halvustamine on kindlasti üle piiri minemine. Paljud inimesed aga kahjuks ei saa arugi, millal nad üle piiri lähevad. Hea lihtne oleks minu meelest järgida sellist reeglit, et kui kommenteerija hakkab ütlema midagi isiklikult teise kommenteerija või autori kohta, siis tõenäoliselt läheb ta juba üle piiri.

Kindlasti on sõnadel ka vahet. Kui kommenteerija kirjutab näiteks “Issand, mida see autor suust välja ajab?!!” ja seejärel kirjutab täiesti adekvaatse kriitika, siis loob see ikkagi äärmiselt mittetoetava ja mittesõbraliku õhkkonna, mida saaks vabalt ära hoida.

Kui kriitiku võimuses on üldsuse harimine, kuna tal on vastavad teadmised ja informatsioon, siis on väga hea, et ta võtab vaevaks seda teistega jagada. Väga hea, kui inimesed hoolivad ühiskonnast nii palju, et anda ideid, kuidas seda paremaks muuta.

Samas, et kritiseerida moraalselt ja efektiivselt, võiks pöörata suurt tähelepanu sellele, kuidas seda teha. Vahet ei ole kas kriitiku eesmärk on üldsuse harimine, kritiseeritava harimine või mõlemad, võiks ta pöörata tähelepanu oma suhtlusviisile.

Öeldakse, et hea sõna ja kommentaar annab inimesele palju motivatsiooni juurde. Kas ka sinu tööalaselt on nii, et kliente kiites tood neile naeratuse näole ja näed, kuidas progress edeneb?

Absoluutselt. Ka sellised väiksed ja lihtsad kommentaarid nagu näiteks, “Ma näen, et täna tõmbad sa lõuatõmbes ennast märksa kõrgemale kui varem. Väga hea, jätka seda!” või “Su küki tehnika on palju parem. Nüüd suudad sa väga lihtsalt hoida põlved varvastega samal suunal nii, et nad sissepoole ei vaju.”

Kui kiitmine on konkreetne ja sooritust hindav, võib see inimese näole naeratuse tõesti tuua. Sama on kindlasti ka internetis autorite ja ka kommenteerijate puhul. Kui autor tõesti kirjutas midagi huvitavat, mõtlemapanevat ja sisukat, siis miks mitte öelda talle selle eest “aitäh!”? Eriti veel, kui autor ise kulutas potentsiaalselt üpris palju aega oma tekstile ja see on võimaldatud inimestele lugemiseks täiesti tasuta või poolmuidu.

Kas eestlase lemmiktoiduks on teine eestlane? Või ei asi ikka nii hull?

Kahjuks või õnneks on minu enda sotsiaalvõrk haritud ja positiivseid inimesi täis, seega selle alusel hindaks ma kindlasti vääralt ja subjektiivselt, et eestlane on väga haritud ja positiivne. Netikommentaaride seisukord on tõesti väga kehv ja nende alusel võiks olla väga pessimistlik eestlaste suhtumise osas.

Kuidas saaks sinu arvates kommenteerimiskultuuri parandada?

Ma arvan, et anonüümsus paneb inimesi arvama, et neil ei ole absoluutselt mingit riski kedagi laimata, sest keegi ei saa teada, et just tema seda tegi. Ma olen näinud sotsiaalvõrgus inimesi ka oma nime alt päris suurt lahmimist tegemas, kuid see tundub ikkagi vähem tavapärane, kui anonüümselt kommenteerimine. Seega, ehk tasub kaaluda anonüümsuse mitte võimaldamist kommenteerimisel?

Eks teine asi on alustada kõigepealt iseendast. Me saame ainult iseenda käitumist kontrollida, seega alustuseks võiks vaadata, kuidas me ise kommenteerime. Kas saaksime olla kommenteerimisel viisakamad ja konstruktiivsemad?

Kolmandaks on oluline, et infoallikad oma informatsiooni kvaliteeti hoolikalt kontrolliks ja selle õigsuses veendunud oleksid. Selle jaoks on oluline õppida kriitilist mõtlemist, sest kõik, mis internetis levib, ei ole veel kuld. Samuti võiks kriitilist mõtlemist õppida ka selle info tarbijad, et nõuda paremat kvaliteeti, aga loomulikult viisakalt.