Elu pärast lahutust: kas vanema uus elukaaslane peaks ka perepildile tulema?
Klaus-Peter Wolf oma raamatus “Rock’n’roll ja ridamaja” kirjutab, et laps ei oska eraldi võtta ema ja isa, tema jaoks on (tsitaat mälu järgi): “… tegu armastushübriidiga nimega emme-issi”. Selline hübriid ei tohiks laguneda, asi peakski olema algusest lõpuni selge. On ema-isa ja lapsed. Selle asemel olen ma korraga olukorras, kus pere võib tähendada mind koos lastega, nende isa koos lastega, nende isa ja tema uut naist koos lastega ja veel kümneid kombinatsioone. Mida siis sellisel juhul arvata pereüritustest? Kes osalevad aktustel, kes sünnipäevadel? Kui laps peab joonistama oma perekonda, mis siis saab?
Tegin inimkatse ja palusin lapsel joonistada perepilt. Tulemuseks oli paberi suurust arvestades normaalmõõdus ema ja õde, natukene väiksem laps ise ja taga nurgas imepisikese kribuna isa. Psühholoogid võivad oma arvamust kommentaarides avaldada, aga mina kardan küll, et isa juures joonistatuna oleks pilt vastupidine olnud. Huvitaval (või hoopis loogilisel?) kombel ei mahtunud pildile ei minu uus elukaaslane ega isa värske pruut, samuti eelmainitute lapsed.
Minu jaoks on pere tuumaks mina ja lapsed. Kui ma läheksin fotograafi juurde perepilte tegema, siis ma ei võtaks sinna kaasa oma kaaslast. Mitte selle pärast, et talle kaamera ees poseerimine ei meeldi, vaid selle pärast, et laste positsioonilt ei ole ta pere osa. Võib olla teen ma talle siinkohal liiga, aga tunnen, et lastele on ikkagi lähedasem nende oma isa. Aga kes on tema pere? Kas mina ja minu lapsed või ainult tema enda laps? Kui me kõik koos läheks lõbustusparki või loomaaeda, siis me ostaks ju ühise perepileti, mitte kahele täiskasvanule ja kolmele lapsele eraldi pääsmeid.
Võib-olla on see pereteema minu jaoks nii aktuaalne seetõttu, et mul endal pole olnud klassikalist tuumperet. Ema ja isa lahutasid üsna ruttu päras minu sündi ning isegi kindlat kasuisa mul ei tekkinud, küll aga sain ma meeletult hästi läbi ühega ema sõpradest. Siiamaani ei tea ma, kas nad olid lihtsalt head sõbrad või ka paar, kuid just see “onu” on inimene, keda ma pean oma isafiguuriks. Samuti ei ole ma lähedane oma vanavanematega, vaid hoopis ühe kaugemalt sugulasega, keda võimalusel majapidamistöödes abistan ja kellele üritan kord kuus külla jõuda.
Ilmselt valivad minu lapsedki tulevikus ise, keda nad oma pulma kutsuvad ja matustele kutsuda lasevad. Öeldakse küll, et perekonda ei saa valida, vaid peab leppima sellega, kuhu ja kellele sa sündinud oled, aga on palju lugusid, mis tõestavad vastupidist. Perekond on eelkõige need, kes on sulle kõige tähtsamad ja kelle heaolu sa enda omast kõrgemaks sead. Ning kohati on vesi paksem kui veri.
