Ma ei ole üldse foorumitesse kirjutaja, aga kuidagi häbi on minna sõbrannade juurde ja öelda, et mees petab. Pealegi on meil enamik sõpru ühised. Ma ei tea, kuidas edasi minna. Ma olen vihane, kurb, mures…

Mees tuleb alles homme ja ei tea veel, et ma kindlalt tean. Tahaksin talle kallale minna. Kuidas ta saab mulle nii teha? Meie laps läheb nädala pärast esimesse klassi. Meil on kodu ja laenud ja kõik muud jutud. Aga ta lihtsalt võttis kätte ja läks teisega spaasse puhkama.

Kõik oli hästi, rääkisime teise lapse saamisest, aga ühel hetkel ta lihtsalt blokeeris kõik need jutud ära. Ise hakkas samal ajal uusi riideid ostma, uus lõhn….

See ei ole see inimene, kellega ma abiellusin. Mul on selline tunne, et mu elu on läbi. Tean küll, et lapse pärast pean tugev olema, aga tunnen, et ma ei taha enam elada. Miks ei või inimesed rääkida, kui midagi on valesti või häirib? Ja ta tõesti ei püüdnud kordagi rääkida…

Tavaliselt oleme kõikidest muredest üle saanud — ikka koos. Meil oli kõik hästi. Tegime plaane aia ümberkujundamiseks, sügiseseks perereisiks…. Aga nüüd — täielik tühjus. Kuidas ta saab mulle niimoodi teha?

Kui hakkasin temas kahtlema, siis küsisin ta käest otse. Aga ta eitas loomulikult teise olemasolu. Samal ajal hakkas ta mind süüdistama, et ma olen niisugune ja naasugune. Kui ma teada sain, siis esimene reaktsioon oli talle helistada, aga telefonile ta ei vasta, sõnumitele ka mitte. Ma tahaksin ta peale karjuda ja teda sõimata, aga see ei vii ju kuskile. Kuidas ta võib niimoodi teha?

Olen alati arvanud, et kui abiellud, siis üks kord ja eluks ajaks. Ja nüüd, 35-aastaselt, saab minust lahutatud lapsega naine. Juhhuu, fantastiline…. Mehed on sead!