Olen alati olnud seda meelt, et vajadusel vananevaid vanemaid hooldada ja neid mitte kunagi hooldekodusse panna. Eelnevalt tore ämm aga läheb iga aastaga järjest talumatumaks, temaga niisama suhtlemine on juba muutunud kurnavaks ja järjest tihedamini tuleb ka “ähvardusi”, et varsti vajab ta abi ja peame nagunii ta enda juurde elama võtma.

Surub ainult oma tahtmist peale, meie juttu ta lihtsalt enam ei kuula, lihtsalt teeb näo, et ei kuule seda, mis talle sobiv ei ole. Kuidas te saate hakkama kapriissete vanainimestega ja enda juurde elama võttes — kuidas see mõjutab teie pereelu?