Meremees: ei ole igas sadamas uus naine, aga samas sadamas on sama naine iga kord nagu uus...
Olen 52aastane meremees, täpsemalt vanemtüürimees, ja sõidan pikki vahetusi Läänemerest tublisti kaugemal. Kodus käin parematel aegadel kord kuus ja olen siis korraga umbes nädala, aga on ette tulnud ka palju pikemaid eemalolekuid.
Oleme olnud naisega 24 aastat abielus, meil on kaks täiskasvanud last. Meremehe ametit olen ma pidanud meie suhte algusest peale.
Räägingi oma loo teile sellepärast, et tänapäeva Eestis on nii tavaline asi, et mehed lähevad välismaale tööle, et oma peret paremini üleval pidada ja siis juhtub tihti hoopis see, et leitakse uus silmarõõm. Ma ei saa aru, miks seda nii palju juhtub. Minu kogemuste järgi peaks eemalolek just oma suhet õnnelikumaks muuta, sest igatsus toidab armastust.
Kui ma noor olin, polnud see veel tavaline, et mehed välismaale tööle läksid. Ka ei olnud veel moodsaid sidevahendeid, nii et meie ei saanud naisega pea üldse suhelda, kui eemal olin, no vähemalt igapäevaselt kindlasti mitte. Aga sellest polnud midagi katki! Ma ei vaadanud kodust eemal olles kunagi võõraid naisi, sest ma tõesti armastasin — ja armastan muidugi siiamaani — oma naist. Ootan iga uut kohtumist, nagu see oleks meie esimene ja käitume kohtudes ka keskealistena nagu noored armunud.
Nii et pole nii, et meremeestel on alati igas sadamas uus naine, pigem on samas sadamas sama naine iga kord nagu uus — kohtumine on täpselt sama erutav. Meile on selline elukorraldus väga hästi sobinud ja ma väga loodan, et on ikka tänapäeval ka selliseid peresid, kus kõik läheb ilusti vaatamata — või just tänu — sellele, et mees välismaal töötab.
Soovin kõikidele nii elavatele paaridele kõike head ja proovige näha just sellise elukorralduse positiivseid külgi.
