Vägistamise mõju ohvrile: ehk tõmbasin selle kõik endale ikka ise kaela?

Augustis ilmus Vägivallaennetuse Teabekeskuselt eestikeelsena Linda Braswelli raamat "Kaotatud eneseaustuse otsinguil. Kuidas üle saada vägistamiskogemusest". See on soe ja toetav raamat kõigile neile, kes on oma elus kogenud seksuaalvägivalda.

Elu on nagu sibul, sa koorid seda kiht kihi haaval ja vahepeal sa nutad.
- Carl Sandberg

Sul on valus. Sa oled vihane või masendunud. Sinu elu variseb kokku ja su inimsuhted pole enam samasugused kui enne vägistamist. Võib-olla ei suuda sa enam tunda oma lähedaste suhtes nii suurt lähedust nagu varem. Võib-olla tundub sulle, et sa pole enam sama hea inimene nagu varem. Sulle võib tunduda, et iga inimene, kes sind näeb, teab, et sind on vägistatud. Ent halvim on see, et sulle võib näida, et sa oled hull, kuna vägistamisest on möödas juba nädalaid, võib-olla isegi kuid või aastaid ja sa arvad, et peaksid olema sellest "üle saanud", aga seda pole juhtunud.

Esmalt on oluline mõista, et sellised tunded on normaalsed. Vägistamise toimumise ajal keskendusid sa sellele, kuidas ellu jääda. Mitte ükski inimene ei ole vägistamisega vaba­tahtlikult nõus. Mitte keegi ei tee vägistajaga heameelega koostööd. Ent selleks, et ellu jääda, oled sa sunnitud alluma, kuna see aitab sul oma elu päästa. Kuna sa taipasid olulist — teadsid, et ellujäämine on kõige tähtsam, nõustusid sa ehk vägistaja nõudmistega. See võib sinus hiljem süütunnet tekitada. Sa tunned end süüdi, kuna sa oleksid enda arvates võinud rohkem võidelda või vastu hakata. Sa tunned end halvasti, sest sul on kahtlus, et äkki sa „nägid liiga hea välja“. Sa usud, et tõmbasid ise vägistaja ligi. Sa arvad, et kui sa poleks üksi poodi läinud või kui sa poleks teinud seda nii hilisel tunnil või kui sa oleksid akna lukustanud, siis ei oleks seda juhtunud.

Võib-olla oli vägistaja mõni inimene, keda sa juba varem tundsid. Ta võis olla näiteks keegi, kellega sa kohtamas käisid, kellega sa tutvusid mõnel peol või kes oli su partner. Selline kogemus toob sageli pähe mõne sellise mõtte: „Miks ma küll ei osanud seda ette näha?“, „Mis on lahti minu otsustusvõimega, et ma nii rumalasse olukorda sattusin?“, „Kuidas ma lasin endaga nii teha — mul on nii häbi“. Häbitundele järgneb enese vastutavana tundmine teise inimese toime pandud kuriteo eest. Sa võtad vastutuse vägistamise eest enda peale ja see tekitab sinus häbi ja süütunnet.

Lõpuks tunned sa end tuima, hirmunu, vihase, masendunu, süütundes vaevleva, häbistatu, räpase, isutu või unetuna. Kui sellised asjad juhtuvad, on aeg nendest rääkida, neist aru saada ja oma SISEMINE JÕUD tagasi võita. Seejärel on käes aeg võtta enda kätte tagasi kontroll oma elu üle ja lasta sel edasi minna sinu poolt soovitud suunas. Siis saad sa taas armastada ja naerda, tunda rõõmu, tunda end enesekindlana ja lähedusena oma sõpradega.

Sa ei suuda juhtunut unustada. Sinu viha ei lahku päris lõplikult kunagi. Tervenemiseks on vaja julgust — julgust otsa vaadata sellele, mis juhtus, ja kõik see oma mõtetes uuesti läbi elada. Seda raamatut lugedes oled sa juba teel uue alguse ja oma elu tagasivõitmise suunas. See on väga oluline samm. Õnnitle ennast! Sa SUUDAD terveneda. Sa SUUDAD seada oma kogemuse sellisesse perspektiivi, et sellel ei ole enam sinu üle võimu. Kui sa oled selleks valmis, hakkame pihta. Ja pea meeles, et sa ei pea seda protsessi läbi tegema üksinda.

Kas see oli sinu süü?

See, mis sinuga juhtus, ei olnud õnnetusjuhtum. Inimesed, kes vägistavad, teevad seda selle­pärast, et see on nende valik. Keegi ei sunni neid seda tegema. Keegi ei hoia nende lähedasi pantvangis ega ähvarda neid tappa — erinevalt sellest, mida on ehk tehtud sinuga. Vägistajaid õhutab tegudele jõud ja võim. Neil võib olla fantaasiad sellest, millise tunde see võiks neis tekitada, kui nad saaksid sind vägisi "võtta". Vägistamine on nende otsus. Ainult nemad on oma lubamatu teguviisi ja kuritegude eest vastutavad.

Igal aastal langevad tuhanded inimesed vägistamise ohvriks. Ameerika Ühendriikides toimub iga kuue minuti järel üks vägistamisjuhtum. Täpset statistikat pole võimalik hankida, kuna enamik vägistamisjuhtumeid ametlikku statistikasse ei jõua. FBI hinnangul teatatakse ametivõimudele ainult igast kümnendast vägistamisest. Ülemarst C. Everett Koopi sõnul kogeb Ameerikas 15 miljonit naist peksmist, vägistamist või muud füüsilist ja seksuaalset vägivalda ja see number suureneb iga aastaga ühe miljoni võrra (Worth Star Telegram, märts 10, 1989).

Sa ei ole üksi.

Miks mina?

Paljude vägistamisohvrite esimesed küsimused mulle on: “Miks ta just mind ründas? Millega ma tema tähelepanu pälvisin? Millega ma selle ära teenisin? Miks ta kedagi teist ei valinud?”

Need küsimused on püüe leida mingit loogikat vahejuhtumis, mis on põhimõtteliselt loogikavaba. Sulle võib tunduda, et kui sa suudad näha vägistamises mingit loogikat, on sul võimalik toimunust paremini aru saada ja sellest õppida. Võib-olla tundub sulle, et kui sa muudad tulevikus oma käitumist, siis oled sa edaspidi väljaspool ohtu ja saavutad nii oma elu üle kontrolli. Võib-olla oled veendumusel, et vägistamine toimus sellepärast, et sa kandsid mingit teatud kleiti või lühikesi pükse või mingit vägistajale ahvatlevana tundunud parfüümi või olid mõnes kohas, kus sa poleks pidanud viibima. Sa usud, et kui sa suudad leida mingi loogika, siis suudad vägistamist edaspidi vältida ja tagada enda turvalisuse.

Mõned meist usuvad, et kui meiega juhtub midagi halba, siis on inimene järelikult selle mille­gagi ära teeninud. Nad arvavad, et maailm on õiglane koht ja kui nad käituvad nii nagu peab, siis juhtuvad nendega ainult head asjad. Ja kui te teete „õigeid“ asju, siis ei tee keegi teile haiget.

Ent tegelikult ei oleks sa saanud seda vägistamist ära hoida. Selles mõttes ei olnud küsimus üldse sinus või sinu käitumises. Enamasti on vägistamine kuritegu, mida ajendab sobiva võimaluse avanemine, ja inimene, kes teid vägistas, teadis seda. Tõenäoliselt oli vägistajal vägistamine juba enne plaanis ja ta otsis lihtsalt sobivat võimalust ja sobivat ohvrit.

Õigupoolest teeb enamik vägistajaid pingutusi selleks, et oma ohvriga esmalt tuttavaks saada ja tema usaldus võita. Nad teevad seda selleks, et see muudab neile nende kuriteo sooritamise hõlpsamaks.

Vägistamisel on vähe ühist seksiga. Kas sind üllatab, et suuremal osal vägistajatest on tegeli­kult tavapärased seksuaalsed vajadused? Seks on relv, mida vägistaja kasutab ohvri alandamiseks ja tema eneseväärikuse vähendamiseks. Tema eesmärk on tunda end mõju­võimsana ja allutada endale teine inimene. Meie ühiskonnas on levinud müüdid, mille kohaselt naised ise ootavad, et neid vägistataks ning naised saavad vägistamisega „seda, mida nad ise tahtsid“. Samuti usutakse, et „ainult homoseksuaalseid mehi vägistatakse“. Aastasadu on ühiskond vägistajaid üha välja vabandanud. Leitakse, et süüdistada tuleb ohvrit, kuna paljude arvates vastutab vägistamise eest naine — sõltumatult sellest, kui vägivaldne või väärastunud see vägivallaakt on. Vahel võidakse öelda: „See oli lihtsalt seks, mis väljus kontrolli alt.“ Lisaks on laialt levinud arvamus, et naised ei tohi oma seksuaalsust riietuse ega käitumisega väljendada, välja arvatud juhul, kui nad on tõepoolest seksuaalselt kättesaadavad.

Vägistamine on ainulaadne kuritegu selle poolest, et teise inimese isiklikke piire ületatakse nii jõuliselt ja seetõttu on teiste kuritegude puhul sobivad toime­tuleku­strateegiad vägistamis­kogemusega kaasneva kriisi ületamiseks sobimatud. Mõnikord üritavad ohvrid keskenduda seksuaalse rünnaku põhjustele, lootes, et see aitab neil kriisist üle saada. Ent kõige rohkem on sellisest kogemusest taastumisel abi sellest, kui sa ületad mõistusliku loogika ja loobud lootusest vägistamist kuidagi loogiliselt mõtestada. Vägistamisel puudub loogika. Vägistamine on igal juhul ebainimlik.

Aga kuidas siis ikkagi üle saada sellise rünnakuga kaasnevast hirmust, ärevusest, süütundest, häbist, masendusest, vihast ja teistest emotsioonidest? See on kuritegu, mis paneb vankuma sinu mina-pildi, paneb sind kahtlema enda võimes kontrollida oma keskkonda ja oma probleeme lahendada. Esimene samm selles protsessis on teadvustada, kuidas see rünnak on sinu elu mõjutanud, kuna see mõju on päris mitmetine.

Pole olemas midagi sellist nagu „tüüpiline vägistamine“ või „tüüpiline vägistamisohver“. Sinu reaktsioonid on ainulaadsed ja sõltuvad sinust kui indiviidist. Ükskõik, kuidas sa vägista­misele reageerid, need on igal juhul normaalsed reaktsioonid. Kõik see, mida sa enda kaits­miseks ja ellujäämiseks tegid, on õige. See ei toimunud sinu süül. Oluline on meeles pidada, et vägistamine on juba oma olemuselt vägivallaakt. Vägistamine on totaalne üleastumine sinu enesemääramis- ja otsustusõigusest oma kehaga toimuva osas. Naise seisukohast on vägis­tamise seksuaalne dimensioon enamasti vähemtähtis kui selle vägivaldsed aspektid. Mees­soost vägistamisohvrite puhul kaasnevad vägistamisega mõnikord seksuaalsusega seotud kahtlused: „Kas see tähendab, et ma olen homoseksuaalne? Mis minus talle küll ligitõmbavalt mõjus?“ Oluline on teada, et vägistaja motiiv on üks ja sama (võim ja kontroll), sõltumata sellest, kummast soost on tema ohver.

Peaaegu kõikide vägistamistega kaasneb füüsilise vigasaamise oht ja mõningatel juhtudel saab ohver tõepoolest füüsilisi kahjustusi. Vajalik on meeles pidada, et sinu reaktsioon oli otseselt tingitud ohust, et mittekuuletumisel võidakse sulle või mõnele sinu lähedasele haiget teha. Kui sa allusid vägistaja nõudmistele, võis sulle ehk tunduda, nagu sa oleksid toimuvaga nõus olnud. Ent teadvusta endale, et sinu allumine oli ellujäämisstrateegia. Vägistamine välistab põhimõtteliselt valikuvõimalused. Seega ei saa vägistamine mitte mingil juhul olla sinu süü, kuna sul lihtsalt puudusid reaalsed valikuvõimalused.

/…/

Vägistamine on muutnud minu elu

Endale tunnistamine, kui palju vägistamine on meile haiget teinud, on sama raske kui selle reaalne läbielamine. Ent see on siiski vajalik. See on ainus võimalus sinu ellu laskunud pimedusest välja pääseda.

VAJALIKUD SAMMUD

On aeg vaadata üle viisid, kuidas vägistamine on sinu elu mõjutanud.
Küsimused, mille sa saad endale esitada:

• Kas sa kahtled oma võimetes? Millisel viisil?
• Kas sinu suhted teiste inimestega on nii soojad ja avatud, nagu sa tahaksid, et need oleksid? Kui ei, siis mis on muutunud?
• Kas sa oled sama hea partner, lapsevanem, õpilane, armsam, töötaja nagu varem? Kui ei, siis mille poolest oled sa erinev?

Tegevusviisid:

Tee nimekiri sellest, kuidas sinu elu on pärast vägistamist muutunud.
Kui sa avastad, et sa oled muutunud viisidel, mis pärsivad sinu elu, siis EI ole see sinu süü. Sa ei ole sellepärast veel halb ega ebakompetentne inimene. Nende probleemide põhjus on vägistamine. Sinu ülesanne on nüüd selgusele jõuda selles, mis on valesti, ja lubada endale, et sa teed läbi tervenemise raske tee. See on esimene samm. Kui sa oled valmis, liigu edasi. Teine peatükk juhendab sind selleks protsessiks ettevalmistuste tegemisel. Ja ära unusta: sa ei pea seda üksi tegema.

Järgmisel nädalal on raamat saadaval Rahva Raamatu ja Apollo kauplustes üle Eesti. Rohkem infot leiad siit!