Elu pärast lahutust: kui emad õpiksid rahunema, siis saaksid isad ka lapsi kasvatada

Noorem põlvkond leiab üha enam, et ka pärast lahutust võiks laste eest hoolitsemine jaguneda võrdselt. Valdkonda uurinud sotsiaalteadlased leiavad, et jagatud hooldusõigus ei mõju lastele negatiivselt ning see on üks variantidest, mida pärast lahkuminekut võiks rohkem kasutada. Kriitilise tähtsusega on vanemate omavahelised suhted. Kui need on korras, siis võidavad olukorrast… isad.

Eelnev lõik on lühike kokkuvõtte ühest suve hakul ilmunud lõputööst, mille otsa ma kogemata komistasin. Kuna meie pereolukord on üsnagi ainulaadne ja minu lähitutvusringkonnas ei ole isegi sarnase eluviisiga kogumeid, siis olen pidanud kõik otsast peale ise leiutama.

Esimene asi, mida see elukorraldus mulle õpetanud on, on vastutuse jagamine. Kõlab väga lihtsalt — mis see siis on, viskad pool koormust endalt lihtsalt maha — aga minult on see nõudnud järjepidevat enesekontrolli. Olen pidanud õppima, kuidas mitte rippuda laste isaga telefoni otsas ja küsida, mis lapsed ikkagi hommikul selga ja jalga said. Kas veepudeli võtsid trenni kaasa? Aga vahetuspüksid? Ausalt, mõnikord on olnud tahtmine õpetajale kurta, kuidas ma pool ajast ei tea, kas ja mis mu lapsel kaasas on ja et kui tal midagi ei ole, siis ei ole see minu süü. Võimaluse piires olen üritanud sellest pidevast kontrollist üle olla.

Teiseks ongi oluline lahtilaskmine. Mitte midagi ei juhtu, kui lapsel jääb üks trenn vahele, sest issi unustas kalendrisse vaadata. Mitte midagi ei juhtu, kui ta joob söögi kõrvale piima (meie kodus on piim söök, mitte jook). Mitte midagi ei juhtu ka siis, kui ühel külmal sügispäeval on pisike piiga õues kummipükste asemel sukkpükstes ja teksades. Senikaua, kuni laste tervisele ja heaolule pole otsest ohtu, ei ole minu asi kontrollida, reageerida või kritiseerida. Minu asi on tagada, et vajalikud tarbed oleksid olemas ja et lapsed niiöelda minu päevadel õigeks ajaks õigesse kohta jõuaks.

Kolmandaks on selline elukorraldus õpetanud mulle hingamist. Sügavalt sisse ja välja hingamist, kui tundub, et laste isa / vanavanem / keegi kõrvalt on kogu olukorra tuksi keeranud ja mina pean üksinda vastutama. Tavaliselt see ainult tundub nii ja ka teistel osapooltel on oma põhjus, miks nad midagi teevad. Nagu ütleb hea sõber: “Eeldamine on kõigi vussiminekute ema.”

Seega on võtmeks ainult ja ainult kommunikatsioon ning sellel esimese klassi esimesel nädalal on seda vaja läinud rohkem, kui ma oleks iial osanud arvata. Vähe sellest, et lapse kooliks vajalikud vahendid kehalise dressidest lugemispäevikuni tulevad ühes eksemplaris ja peavad õigel päeval kooli kaasa saama, peavad mõlemad vanemad kullipilguga jälgima nii e-kooli kui ka õpilaspäevikut. Selguse huvides peaks ka lapselt iga päev järele küsima, kas ehk räägiti midagi olulist, mis päevikusse kirja ei saanud. Esimesed draamad vale värvi ümbrispaberite ja puuduvate guaššvärvide tõttu on juba üle elatud. Nüüd tuleb infovoog klappima saada.