Maili otsib elupaika: kui vähegi soodsat kodu tahta, võib kahetoalisest korterist vaid unistada

Ma ei ole aastaid Eestis üürikorteris elanud. Ja viimati, kui seda tegin, oli üüripinnaks lähedase sõbra korter, seega ei mingeid otsimisi, tagatisrahasid ega maakleritasusid. Lisaks sain Tallinna kesklinna läheduses asuva hubaselt sisustatud kahetoalise enda (ja oma sõbranna) käsutusse sõbrahinnaga. See hubane kodu oligi käesoleva aasta suveni mu esimene ja viimane Tallinna üürikas, sellest ajast olen kortereid üürinud Phuketil, Tais.

Valik on seal suur ja mitmekesine, uusi kortermaju kerkib igapäevaselt juurde. Lisaks on hinnad soodsad ja, mis peamine, seal ei ole mugavaks äraelamiseks palju vaja. Näiteks köök on pigem luksus, kui igapäevane nähtus. Väljas söömine on lihtsalt nii palju kiirem, soodsam ja tihtipeale ka maitsvam, kui ise kodus pusida. Eestis aga ei kujuta ma köögita korteris elamist hästi ette, ühtlasi ei ole ma siiamaani ette kujutanud kahekesi stuudiokorteris pesitsemist (kuigi Tais olen sedagi praktiseerinud). Kuniks hakkasime elukaaslasega Tallinna uut üürikat otsima.

Üllatusi ootas ees omajagu. Esiteks — kui vähegi soodsat kodu tahta, võib kahetoalisest vaid unistada, üllatavalt paljudes korterites pole ka korralikke kööke, on vaid väikesed kraanikausiga nurgakapid! Olgu, inimesele, kes pidevalt loengutes istub, või kellel tiheda töögraafiku tõttu ei olegi aega kodus kokata, on selline variant ilmselt aktsepteeritav. Koolikohvikust või töökohale lähedalasuvast puhvetist saab lõuna kätte ja õhtusöögiks võib ju poest ka valmistoitu osta.
Mulle aga meenuvad köökidega seoses talved enne Phuketile kolimist, mil sai sõpradega koos sööki valmistada ja jutustada ning hiljem omatehtud rooga nautida ja eks ma tahan neid kogemusi korrata. Pealegi, mu elukaaslane valmistab maailma parimat seljankat.

Teine üllatus oligi hinnatase, kõrvutades näiteks Eesti keskmist palka kohatud üürihindadega, ei ole pilt just vaimustav. Kolmandaks pole ma eales näinud nii palju kolekortereid, kui nüüd kinnisvaraportaale läbi kammides. Kõik need (kunst)nahast äravajunud diivanid, hiiglaslikud seinakapid, tapeedid, mis võtavad silme eest kirjuks ja vannitoad, kuhu on valitud kõige roosam/sinisem seina- ja põrandaplaat ja mida pole korralikult puhastatud ilmselt aastaid. Ootamatu oli ka see, et mõned omanikud soovivad korterit üürida vaid üksikule inimesele ning paarile mitte! See, et näiteks lemmikloomi korterisse ei soovita, on vägagi mõistetav, aga millist kahju teeb kodule üks paar?

Loomulikult ei olnud ma otsinguid alustades ka arvestanud, et septembris valgub linn õpilasi täis ja korterid kaovad, kui soojad saiad! Vaid mõneminutiline hilinemine omanikuga kontakteerumisel tähendas korterist ilmajäämist. „Kas sul siis ei olegi seda äppi, kus sobivad korterid lihtsalt ekraanile hüppavad?“, päris mu sõber üllatunult. Tunnistasin, et ei ole ja parandasin vea esimesel võimalusel. Sisestasin süsteemi otsingu parameetrid ja potentsiaalsed kodud hakkasidki kui iseenesest ekraanile ilmuma! Ja sama kiiresti, kui need sinna ilmusid, ühendusin omanikega. Õnneks ongi nüüd üllatustega mõneks ajaks ühel pool, sest üks väike ja sobiv pesa on leitud. Korralik kööginurk on seal täiesti olemas, aga seda, kuidas kodumaal kahekesi stuudiokorterisse ära mahtuda, saab kogeda juba varsti.