Emade elu 30 aastat tagasi: tähelepanu jagamine lastele on veidi pentsik
Avaldame lõigu vana naisteajakirja artiklist “Toetusin lihtsale heale”, autoriks Aune Past. Tänapäeval, kus lapsed ongi kõige tähtsamad, on veider lugeda kirja ajast, kus “liigse” tähelepanu osutamine lapsele oli harvaesinev erand, mitte reegel. Äkki oskame minevikule mõeldes vähem viriseda ja hoopis tänulikud olla.
KODUHALDJAS
Minu kõige suurem uhkus on minu lapsed. Kui nad südame all trummeldasid, kui nad rinna otsas oma nõudsid, siis ei olnud mõtetel nendest võrdväärset võistlejat. Kõike, oma peret ja oma tööd hakkasin ma läbi nende nägema. Perel peab olema hea olla, tööl tuleb juba selle pärast hästi toime tulla, et pere ei peaks mannetukest häbenema.
Sageli öeldi mulle, et pere, see ei huvita kedagi, et selline lähenemisviis asjale on kogunisti pentsik. Ja ikka julgen ma arvata, et tonne ja meetreid toodame me ennekõike inimestele ja inimestega. Et kõige aluseks on inimene. Ja kui me inimese alguse juures ei raatsi temale mõelda, ei ole me ka head tööinimesed. Nii arvasin ka siis, kui ennast pahase järjekorra ees õigustama pidin. Mu meelest oli õige kutsuda ema kahe väikese lapsega enda ette, sest last ei pane ju poeukse külge ketti nagu oma lemmikkoera. Laps peab kõik kauplusevintsutused kaasa tegema.
Võib-olla olekski ükskõiksus vohama pääsenud, vast oleksin ise ka oma mõtteid pentsikuiks pidama hakanud. Aga siis tuli meie perre hea haldjas. Pisike ja muinasjutuhaldja juustega. Me ei kiirusta teist inimest heaks nimetama, olgu tal pealegi hea haldja välimus, eks ju? Aga tema esimene käik meile on siiani meeles.
Väiksemal oli kõrge palavik. Kiirabiarst ütles pahameelega: Kõht on haige, kurk ja kõrvad ka. Küllap on midagi kopsuski.” Imestasin arsti diagnoosipanemisvõimet, sest väike röökis nagu ratta peal ja hoidis teda oma tillukeste käte-jalgadega veheldes eemale. Kutsusin õpetust mööda jaoskonnaarsti. Ei ma märganud esimese tuhinaga, et ta mantli ja saapad esikusse jättis, et ta vannitoastki läbi käis. Ruttasin titat lahti pakkima. Aga või väike inimene oma suurest õigusest — lutipudelist — nii kergesti loobub. Seekord oli protestikisa õigustatud. “Arstil on aega oodata, lapsel ei ole,” ütles see arst ja võttis mu käest lutipudeli. Seal nad siis kahekesi sõid, suurem väiksemaga juttu ajamas. Ikka kuuldetorudest ja pahadest batsillustest. Ära minnes ütles arstitädi, Tartu Lastepolikliiniku jaoskonnaarst Sirje Saarma titale: “Aitäh, et sa minuga nii kannatlik olid!” Ja minule, et palavik peaks õhtuks järgi andma, kurk võib veel hommegi pisut punane olla. Ja et peaasi on rahulikkus ja hea tuju. Tema “Küll me siis terveks saame!” jäi korterisse jõudu andma.
