Režissöör Ilmar Raagi ettekanne kandis pealkirja “Lastekodulapsed teispool ekraani”. Kui Raag hakkas tegema oma filmi lastekodulastest, käisid nad koos töögrupiga mööda Venemaa lastekodusid, et näha, milline olukord seal on ja oli pigem meeldivalt üllatunud — tingimused olid korralikud, lapsed elasid hästi.

Ilmar Raagile ja ta töögrupile räägiti, et lastekodud Leningradi oblastis tuginevad küll ka riiklikule toetusele, aga väga palju ka erasponsoritele. Üks lastekodu töötaja avaldas arvamust, et Vene rikkurid ostavad endale puhast südametunnistust. Aga asjad ei osta kontakti inimestega. Oluline on, et lastel oleks see inimene, kes temast hoolib.

Mis siis tegelikult lastekodulastel puudu jääb, kui raha on lastekodudel olemas ja elutingimused on korralikud, esitas Raag toona küsimuse. Mis neid noori lastekodus kasvanud inimesi iseloomustab?

Varsti sai Raag aru, mis on lastekodulaste tõeline vastuolu: nendes lastes, kes varases nooruses ei tunne, et nad on armastusega ümbritsetud, areneb varakult ellujääja loomainstinkt — nad õpivad tegema kõik, et saada, aga ei õpi ära seda, et tuleb ka anda. Tihti ei suuda lastekodus kasvanud lapsed hoida ka püsisuhteid, sest neil on andmise ja saamise õige vahekord sassis.

Põhjused ongi varases lapsepõlves. Siis saadud traumad panevad lapse varakult enda eest võitlema. Aga nii väike laps ei peaks võitlema — ainuke, mis ta vajab, on armastus.

Ilmar Raag on filmikriitik, stsenarist, režissöör, televisioonitegelane, tippjuht, praeguse valitsuse kommunikatsioonibüroo nõunik, mitmekülgne arvamusliider ja lastekodulaste hingeelu käsitlenud mängufilmi „Ma ei tule tagasi“ autor. Film keskendub lastekodulastele, kes otsivad laiast maailmast endale lähedasi. Tema linateoste hulka kuuluvad veel „Klass“, „Eestlanna Pariisis” ja „Kertu“.