Lugeja: mis seal imestada, et vanemad alternatiivseid ravimeetodeid otsivad, kui arstid ei aita

Lugesin tänast Päevalehe suurt lugu sellest, kuidas lapsevanemad oma lastele kloordioksiidi joodavad. Ise samal ajal lootes, et nii saab kõiksugustest hädadest priiks. Aga mis seal imestada? Arstijärjekorrad on ju liigpikad ja isegi suure murega ukse taha minnes ei saa sealt abi — jah, võtke aga antibiootikume ja küll mööda läheb.

Mis seal salata, olen isegi seda MMS ravi proovinud. Ka oma laste peal. Kust ma sellest kuulsin? Õde soovitas. Tema tegeleb sellega juba viis aastat. Ausalt öeldes olen õnnelik, et tal lapsi ei ole. Kahju ja kole küll nii öelda, aga ilmselt siis topiks ta ka neile seda “imerohtu” näost sisse.

Arvan, et probleemikivi seisab meie ravisüsteemi kapsaaias. Kole mõelda, kui nüüd tõesti ka näiteks suguhaiguste arsti juurde minemiseks perearstilt vaja saatekirja nõudma hakata, enne kui hädale leevendust saad, pead kõigepealt surnuks kõdunema. Äärmuslik näide loomulikult, aga usun, et ainult sellistega saabki end kuuldavaks teha.

Ärge siis imestage, et lapsevanemad mingeid alternatiivseid ravimeetodeid otsivad. Arstid ju ei aita.