Lugeja müstiline kogemus: mu vähki surnud õde kaitseb mind teispoolsusest
Kirjutan Teile loo oma kadunud õest, mu kadunud inglikesest.
Mul oli 8 aastat noorem õde, kel avastati 30-aastaselt maovähk. Noor pere, 2 väikest last ja mees...
Sellest on kõigest paar aastat möödas. Kui õde järjest nõrgemaks jäi ja ravi enam ei aidanud ning meie lootus hakkas kustuma, pidasin targemaks temast n-ö lahti lasta. Et anda talle rahu, et ta ei muretseks meie pärast ja et ta saaks ilma hingepiinu tundmata siit ilmast lahkuda.
Ta oli äraütlemata hea südamega inimene, lausa ingel. Nii ma teda viimases otsas kutsusingi. Minu südames ja hinges olin teda ikka hoidnud oma pihu sees soojas, valget ja habrast.
Ühel õhtul olin kodus ja hakkasin magama jääma ning mõtlesin tema, ta haiguse ja kogu ülekohtuse olukorra peale ning mul tekkis vastupandamatu soov hoida tal käest kinni, lihtsalt. Rahulikult ja soojalt käest kinni.
Järgmisel korral, kui teda vaatama läksin, võtsingi ta käe oma pihku ja hoidsin pikalt-pikalt oma vasakus pihus tema õblukest haigusest räsitud kätt... Mingil hetkel hakkasid mul sõrmeotsad tukslema, see liikus mööda sõrmi edasi peopessa... Käeseljalt oli näha, kuidas veresooned ja lihased tõmblesid. Näitasin teistele ka. Nad veel hurjutasid, et ära jama, lase lahti, tõmbad omale ka veel vähi energia külge. Hoidsin edasi. Tukslemine muutus valuks, aga liikus vaikselt mööda kätt edasi randmeni ja ikka edasi ja edasi kuni küünarnukini välja. Tundsin, kuidas veresooned pakitsesid valust. Lasin käe lahti... Õe juurest on koduni sõita pea kaks tundi, olin ise roolis. See vasak käsi valutas mul kuni koduni välja. Olin hirmul, et mis nüüd saab, tõmbasingi omale häda kaela... Aga südames olin rahul, kuna uskusin, et andsin õele natukenegi oma eluenergiat, rahustasin teda ja lõin temaga mingi teistsuguse ühenduse...
Viimasel korral, kui teda vaatamas käisime, hüvasti jätmas, siis palusin teda, et kallike, ole palun nii hea, et kui sa oled sinnapoole ära läinud, leidnud oma hinges rahu ja oma koha ning kui sul kõik korras on, siis anna mulle endast mingil moel märku. Et siis saab minu hing ka rahu ning tean, et ei pea enam sinu pärast muretsema. Ta naeratas selle peale ja ütles: "Eks ma katsun."
Panin pärja sisse klaaskupli, kus väike valge ingel sees ning kuplit liigutades lumi keerleb. Teate küll neid, eksole? Pärja närtsides jäigi see ta hauale.
Matusest läks mööda üle pooleteise aasta. Jõulud olid möödas, juba mõned esimesed uue aasta päevadki seljatatud, kui mulle tuli telefonikõne. Helistas lastekodu direktriss ning ütles, et tal on mulle kingitus, mille lastekodu lapsed mulle teinud olid. Ta tuli mu kabinetti, avas oma käekoti ning võttis kotist välja kilesse pakitud heegeldatud inglikese. Isegi ehmatasin korraks, sest kohe mu esimene mõte oli, et see on sõnum mu õelt, et temaga on kõik korras. Olin väga rõõmus, süda täitus kummalise soojuse ning rahuga. Alates sellest hetkest usun inglitesse.
See inglike on mul siinsamas arvuti peal ja ma tean, et õde kaitseb mind, suunab ja valvab. Ta pulma-aastapäeval viisin uue väikese ingli kuju hauale, kuna vana oli külmaga katki läinud. Varsti saab jälle üks aasta täis, siis viin veel ühe ingli oma inglikesele.
Just möödunud ööl saatis ta unes mulle paljutähendusliku kingituse. Aeg näitab, kas see ka kõik täide läheb... Müstikat temaga seoses on veelgi, aga aeg näitab...
Lugeja foto
