Võlgadesse uppunud naise lugu: kui vaid oleks see enda otsus, poleks ma tahtnud siia ilma üldse sündidagi
Minu laenuteekond algas, kui mu emal ehk meie perel tulid probleemid rahaga. Vanemad lahutasid, kui olin algkoolis. Uue kodu soetamiseks sai võetud kodulaen, kuid emal tekkisid raskused tasumisega. Korter võeti meilt käest ära.
Peale seda oleme sisuliselt kodutud — tähendab, olemegi.
Saatsin linnaosa valitsusse abipalve, kas ehk on kohta, kus saaks elada — oma korterist olid meil ka mõningad asjad olemas. Meil tõepoolest pole võimalik tasuda üürikorteri jaoks sissemaksu, ettemaksu ja tagatist. Praegu elame tuttava korteris, kuid iga hetk on võimalik, et ta paneb selle müüki. Oma kodust on meil kaasas näiteks diivan, ka on meil televiisor — mis on küll kohe üles ütlemas.
Linnaosa valitsusest pakuti meile ööbimismaja, kuid me emaga näiteks peaksime viibima seal eraldi tubades. Ja kuhu oma asjad panen, kui tööl käin? Kes neid valvab? Ja sinnagi pidid pikad järjekorrad olema. Selge, Puu 1 ja Oksa 2 on minu aadress.
Oleme lühikese aja jooksul juba kahes üürikorteris elanud. Vahva, eks ole! Kuna ema saab miinimumpalka täiskohaga tööl, siis minu tööelu algas samuti kohe peale keskkooli lõppu. Nii väga kui ma ka tahtsin pärast keskkooli õppima minna – ei saanud. Oli vaja raha teenida, et saaksime natukenegi elada.
2013. aastal pidin siiski laenu võtma, et katta võlgnevus esimese üürikorteri kommunaalides. Sain minagi vähe palka ja paraku kahe miinimumpalgaga üüri tasuda 150 eurot pluss 200 eurot kommunaale ning lisaks telefoni ja televiisori tasumine — ei ole lihtne, lisaks olid meil mingid järelmaksud ka.
Alguses tundus, et raha jääb järele. Aga oh ei, lisaks oli mul nooremana võetud SMS-laen, et saaksin soetada endale uued püksid ja talveks pusa — mida mul ei olnud tol hetkel võimalik soetada. Maksin seda lollust kinni teise laenuga. Ja nii see surnud ring pihta hakkakski. Tagusin eelmist laenu kinni uue laenuga, kuna tekkisid raskused. Lisaks kõigele eelolevale on minu ja mu ema tervis väga kehv. Mina võiksin vist püstijalu magama jääda — ei ole vahet, kas olen öösel maganud 8 tundi või rohkem või vähem… ikka on selline väsimus. Teised mu kõrval räägivad, et ilmselt stress või depressioon. Palun ravi! Emal on püstijalu töötamisest põlved ja selg läbi, hambad kukuvad sõna otseses mõttes suust välja — normaalne, eks ole?! Siin võiks omaette uue kirja koostada — arstiabi ja ravimite hinnad Eestis ja mujal maailmas ning kas need vastavad palgale.
Olen õppinud sellest, et laenud ei sobi mulle — ja ma kindlasti ei soovi enam neid võtta.
See selleks, ma mõistan, et olen end ise tupikusse mänginud.
Hea küll. Olen loll, võtsin laenu, oleme raskustes emaga. Kuna mul laenudega tekkisid raskused, siis lõpuks ma enam laenu ei saanud, et tasuda eelmisi. Olin nüüdseks juba maksehäireregistris! Iseenesest hea, et enam juurde ei saanud tupikut tekitada, kuid mul on palk kõikuv — ei ole igal kuul sama. Samamoodi emal. Mis tähendab, et lisaks ehk puhkustele või haiguslehtedele ongi igakuiselt sissetulek erinev.
Tänaseks päevaks on mul ja mu emal kontod arestitud. Idee poolest peaksime mõlemad saama siis miinimumi kätte. Ma ei hakka rääkima, et olen osaliselt töövõimetu ning saan ka pensioni — aga ma ei saa seda kätte. Sest kohtutäitur arvab, et muidu saan liiga palju raha. Mis sest, et tegelikult pension on minu abi — sotsiaaltoetus oma haigusega toime tulemiseks. See on abi — riigi poolt. Mida ma kätte ei saa — sest teine pool, end riigiks pidav amentik, arvab et see raha ei ole mulle hea ja võtab selle hoopis endale… ja jagab siis ära.
Ühe seaduse järgi on õigus mul pension tagasi saada, teise seaduse järgi on see vaid osaliselt ja kolmanda punkti järgi võiksin ma lihtsalt varvast lutsida. Ma pole kunagi arvanud, et seadused täiendavad niimoodi üksteist, et kui üks on inimese enda kaitseks, siis teine koheselt selle kustutab ja inimesele siiski õigus ei jää. Kellele seadused on tehtud või mis kasu neist on? Ma ei hakka rääkima ebaõiglasest karistamisest, meil siin riigis on…
Ise olen supi keetnud, pean ise ka sööma. Absoluutselt tuline õigus. Ma ise vastutan ja ise söön seda, kuid kui ma palun abi — kas siis tõesti ei ole mingitki abi pakkuda ?
Linnaosavalitsusest teatati, et munitsipaalkodu ei saa, sest ma pole riigile vajalik töötaja (need on päästjad ja näiteks lasteaiaõpetajad), vanaduspensionär ma pole, kellel järglasi pole, ema on ka mul olemas (ehk siis pole lastekodulaps).
Mul lihtsalt tekkis küsimus, et kas siis klienditeenindajat nagu mina siis kaudselt riigil vaja polegi? Mis siis juhtuks, kui kõik klienditeenindajad üheaegselt annaksid lahkumisavalduse ja päris reaalselt ei käikski keegi tööl 2-3 kuud? Mis siis kauplustest saaks? Maksudest? Majandusest?
Varsti elangi ma tänaval. Kas siis on õigus panna end munitsipaalkorteri nimekirja? Kas siis olen kodutu, kellel peaks olema mingi ulualus? Ahjaa, rääkides munitsipaalpinnast — oleksin ma siiski saanud end järjekorda panna, siis oleksin ma olnud ma täpselt 168-s nimekirjas ja esimesed ootajad on oodanud korterit alates 2002/2004…
Last mul pole — jumal tänatud! Mulle meeldivad lapsed ja nad on armsad, kuid kui mul oleks laps, siis mul ei oleks talle midagi pakkuda. Kui mul endalegi pole süüa poole kuu pealt.
Muid sotsiaaltoetusi ka pole võimalik saada (näiteks toiduabi), sest minu ja mu ema miinimupalk on piisavalt suured, et end ära elatada ju. Jah just – suur raha on nende arvates. Nõustun, et parem kui mitte midagi. Ma saan aru, et linnaosavalitsuses on inimesed, kes vahendavad riiki ja valdasid ja seadusi jne. Kuid kas nemad ei anna üleval olevatele sektoritele tagasisidet? Et kes ja kui palju käivad abi küsimas? Nagu alluv oma tööandjale — et paljud kliendid sooviksid teatud kaupa osta, ehk peakski tellima?
Muideks, minule ja emale vastati sotsiaalhoolekande osakonnas, et nemad ostavad kõik oma riided Humanast. Päriselt? Mitte, et me oleks seda küsinud. Tekkis küsimus, kas mul on nägu peas, et saan oma palga eest osta poest tutikaid ja firmariideid? Enamik minu riided on saadud kas kellegi käest või olen käinud kuskil kirbuturul/kaltsukas. Vabandage väga, aga Humana jaoks ei jätku mul raha — seal on sama hinnaga tooted, mis on poodides uuena.
Kas tõepoolest on Eestil võimalik abi pakkuda väljapoole Eestit, kui me ei suuda oma inimesi toita?
Ma ei ütle, et kuskil mujal parem oleks — ikka arvatakse, et igal pool on parem, kus meid pole, aga ma ei hakka igatsema teist riiki, kui tean, et seal pole ka kõik lihtne ja ilus.
Iga inimene peab töötama end üles ja nägema vaeva — jah. Andke andeks, kuid minu käest ei küsinud keegi, kas tahan sündida. See polnud minu vaba valik. Sündisin perekonda, millest sai katkine perekond. Kui oleks võimalus teha midagi teisiti, siis poleks ma sündinudki…
Miks sündisin siia ja olen nii, nagu ma olen? Ma ei tea.
