Ühe tüdruku lugu: elu esimesest peost ööklubis sai luupainaja, mis teda pärast veel kaua oma halvavas haardes hoidis

Just 18-aastaseks saanud tüdruk läks sõbrannadega peole. Ta oli elevil — see oli ikkagi esimene kord, kui sai minna päris peole kodukoha lähedale suvituslinna, siiamaani oli ainult oma kodualevis peol käidud — sedagi mõned loetud korrad — ja ka linnas mõnel kontserdil, aga need lõppesid nii vara, et jõuti veel viimase bussiga koju. Seekord oli plaanis ühe linnas elava sõbranna juures ööbida, aga sinna see tüdruk tol õhtul ei jõudnud…

Olgu, ütleme siis välja, selle suvituslinna nimi oli Pärnu. Klubi, kuhu neiud nii väga ihkasid, oli Miraaž. Sinna nad läksidki ja seal oli väga tore. Sai tantsida ja noormehi piiluda, võib-olla ka üks kokteil juua — see õhtu oli pärast tüdruku mälus nii hägune, et selliseid pisiasju ei mäletanudki.

Aga see õhtu polnud hägune sellepärast, et alkoholiga oleks üle pingutatud. Sellel õhtul juhtus midagi sellist, et selle neiu elu mõned järgnevad kuud möödusid ühtlase udu sees.

Kuidagi läks nii, et kui Miraaži hakati kinni panema, siis kutsusid mingid noormehed tüdrukud endaga kaasa ühte teise tollal populaarsesse klubisse, mille nime neiu enam ei mäleta. See oli paksult rahvast täis ja mingil hetkel istusid tüdrukud lauas koos kahe vanema mehega, kes neile tahtsid juua osta ja võib-olla ostsid ka. Ei oska öelda, sest selle tüdruku mälestustes on suurem osa selle öö sündmustest ja tundmustest sulanud mingiks halliks ja venivaks tombuks. Ta on tänaseks selle tombu seest ammu välja roninud, aga see ei tähenda, et tolle õhtu nüansid eriti selgemaks muutunud oleksid.

Mingil hetkel ütlesid kaks vanemat meest, et tüdrukud — keda selleks ajaks oli sinna lauda jäänud kaks — tulevad nüüd nendega kaasa. Tüdrukud muidugi üritasid põgeneda, aga kuidagi suutsid mehed nad autosse viia. Tüdruk mäletab, et ta nägi kusagil poolel teel klubist õue oma kunagi paralleelklassis käinud koolivenna vanemat venda, kes tervitas, aga ilmselt ei saanud sellel hetkel aru, et midagi valesti oleks.

Auto sõitis kuhugi Mai elamurajooni poole. Auto ei olnud takso, aga roolis oli keegi kolmas mees, ilmselt siis nende meeste tuttav, kes oli järele tulnud. Mingis kohas majade vahel ütles üks mees, et nüüd on vaja peatust. Ta läks koos tüdruku sõbrannaga maha. Hiljem selgus, et õnneks sõbranna pääses minema.

Tüdruk ja kahest mehest vanem — võib-olla umbes neljakümnene — sõitsid mingi Mai elamurajoonis asuva maja juurde. Üks kümnete omataoliste seas — ta ei tunneks seda maja enam kunagi ära. Autost väljudes tuli tüdrukul elu sisse, ta tegi katse ära joosta. Mees sai ta kätte, võttis natist kinni ja talutas trepikotta. Sinna jõudnud, näitas mees, mis tal taskus on. See oli püstol (tagantjärele mõeldes võis see olla ju ka mingi tongipüstol, tüdruk polnud just eriline asjatundja relvade alal). Jah, kõlab nagu halvas actionfilmis, aga nii see oli. Mees naeris ja ütles tüdrukule, et rumalusi ei maksa küll teha ja mingu nüüd ilusasti trepist üles. Kas just ilusasti, aga üles ta läks.

Korteris järgnes see, mis sellises olukorras kõige tõenäolisemalt järgneb. Kas ma mainisin, et tüdruk oli süütu? Mehel ei õnnestunud päris seda saada, mida ta tahtis, tüdruku keha oli nii tark, et tõmbus krampi. See praeguseks suureks kasvanud naine ei soovi, et kirjeldataks detailselt, mis juhtus, aga see polegi loo mõtte edasiandmise seisukohalt vajalik. Tüdruk mäletab telefonikõnet, kui mees helistas mingile teisele mehele ja ütles, et ühte hoora oleks vaja natuke õpetada. Siis rääkis ta tüdrukule, et kui ta ei tee, mida mees tahab, viiakse ta metsa ja tehakse temaga seal midagi palju hullemat. Jällegi kõlab nagu halb film, aga nii see oli. Tüdruk mäletab seda, kuidas ta vaatas riiuleid mehe pea kohal. Need olid millegipärast täis televiisoreid ja muud tehnikat. Telekad olid suured ja kobakad ja sellel tüdrukul — või siis nüüd juba ammu naisel — ei lähe kunagi meelest mõte, et kui ta ulataks selle teleka riiulilt maha tõmbama ja see mehele pähe kukuks, siis saaks mees ilmselt surma. Mõrvamõte, isegi kui see on puhtalt enesekaitseks, ei ole mõte, mida ta oleks tahtnud, et ta elu jooksul mõeldud mõtete hulka kuuluks.

Ühel hetkel ütles mees, et nüüd on tüdrukul aeg minna. Ta ei saa kunagi teada, kuidas see otsus sündis. Mingil veidral põhjusel andis mees talle ka “bussiraha” või õigemini pistis mingi rahatähe talle taskusse. Miks, jällegi ei tea. Et teda veel rohkem alandada? Või lootis ta sellega oma karmavõla kinni maksta? Hüvastijätutseremoonia juurde kuulus ka justkui möödaminnes öeldud ähvardus, et kui tüdruk peaks kuhugi kaebama minema, kahetseb ta seda peagi. Viimaks näitas mees, kuhu poole tuleb kõndida, et bussijaama jõuda. See teekond ei ole tüdrukul meeles. Loogika järgi pidi see päris pikk maa olema, ikka mitu kilomeetrit. Raha oli taskus rohkem kui bussipiletiks vaja, nii et tüdruk ostis seitse Bounty šokolaadi (vähemalt selline number on tal meeles) ja vist limonaadi ka. Bussis sõigi ta šokolaadi. Kui palju, ei mäleta.

Kodus üritas tüdruk ruttu oma tuppa voodisse jõuda, aga ema jõudis esimese pilguga aru saada, et midagi on valesti. Tüdruk esialgu veidi tõrkus, aga siis rääkis kõik ära. Mis toimus paar järgmist kuud, on väga hägune. Mingil päeval tuli külla seesama paralleelklassis käinud koolivenna vanem vend, kes tüdrukut peol oli näinud — kuigi nad varem tegelikult praktiliselt ei tundnudki. Ilmselt ta sisetunne ütles, et midagi oli tol õhtul juhtunud. Seda tüdruk ei mäleta, kui palju ta juhtunust talle üldse rääkis, aga igatahes järgmised nädalad hoidis see noormees tüdrukut tegevuses. Sõideti autoga, käidi kusagil metsas või rabas, mingi firma suvepäevadel — kindlasti kusagil veel, tüdruk mäletab sellest perioodist ainult mingeid pilte. See ei olnud mingi romantiline liin, lihtsalt see noormees aitas tüdrukul talle tegevusi otsides kõige raskema perioodi üle elada. Hallist tatist välja ronida. On selliseid inimesi. Muidugi olid suureks toeks ka vanemad.

Miks tüdruk politseisse ei läinud? See tuli jutuks, muidugi, tüdruku ema isegi rääkis tuttava politseiametnikuga, aga koos — ja peamiselt tüdruku enda soovi austades, kes sellele täiesti vastu oli — jõuti järeldusele, et see teeks selle tüdruku olukorra raskemaks — viimane asi, mida ta praegu vajas, oli mõnitav suhtumine politseinike poolt. Vihjamine, et tüdruk ehk ikka ise ka natuke tahtis seda asja, mis juhtus. Et mis ta üldse siis läks ööklubisse ja pani veel kleidi ka selga. Tol ajal tuli sellist suhtumist ette. Tegelikult tuleb ka nüüd, nii masendav kui see ka pole.

Kuna sai nagunii välja öeldud, et linn, kus see juhtus, oli Pärnu, siis ütlen juba ka selle välja, et tegelikult olin see tüdruk mina ise. Aga kõik see oli nii ammu, et kolmandas isikus kirjutamine tundub isegi loogiline — vahel ongi tunne, nagu see oleks juhtunud kellegi teisega. Ma ei ole sellest juhtumist eriti kellelegi rääkinud. Alguses oli põhjus selles, et mul oli hirm ja häbi. Hiljem, kui ma olin sellest üle saanud, kuigi muidugi mitte unustanud, ma lihtsalt ei tahtnud rääkida, sest mis seda vana asja ikka meelde tuletada ja pole just ka mingi lõbus lugu, mida sõpradega kohvikus kohvi ja koogi kõrvale heietada.

Nüüd sain aru, et on ikka küll põhjust sellest rääkida. Vahepeal on seksuaalvägivalla ennetamisega palju rohkem tegelema hakatud ja ametlik suhtumine ja hoiakud sellesse teemasse on muutunud. Siiski on ikka veel nii palju inimesi, kelle arvates vägivalda saab õigustada. Niikaua kui seksuaalselt kuritarvitatakse mingeid “ilma näota” inimesi, tundub kõigile, et sellised asjad juhtuvad kusagil mujal kellegi teisega. Probleem tuleb tuua abstraktselt tasandilt isiklikule. Selliste ohvrite lood nagu näiteks mina, kelle puhul on kindel, et nad on ikka päriselt olemas, aitavad ehk ka teisi ohvreid. Mina olen minevikuga rahu teinud, aga kindlasti on palju naisi, keda sellised lood jälitavad elu lõpuni. Ärge hoidke neid ainult endale, vaid otsige abi. Mina ei olnud süüdi selles, mis minuga juhtus ja samamoodi pole teie süüdi selles, mis juhtus teiega. Vägivallale ei ole õigustust.

Ilmselt arusaadavatel põhjustel ei ole selle loo kommentaarium avatud. Kuid kui keegi soovib rääkida oma loo, siis ootan kirju aadressil [e-mail].