Kasuisa tunnistab üles: ma ei ole halb inimene, aga ma olen halb isa
Tõde on see, et tegelikult ei ole ma isa bioloogiliselt, aga olen sattunud koosellu naisega, kelle elus on väikesed lapsed. Kui ma veel esimese aasta suutsin “luhvitades” kuidagi ära elada, siis mida aeg edasi ja mida rohkem vastutust minu õlule koguneb, seda vastumeelsemaks lapsed muutuvad. Ja mis kõige hullem — kui lapsed otsivad minult lähedust, siis mõjub see mulle eemaletõukavalt. Midagi sees tahaks kisendada, et mine eemale, tegele oma asjadega. Ja ma ei ole sugugi paha inimene, lihtsalt ma ei salli sellist lähedust, kus ma pean kedagi aitama.
Loomulikult olen ma hakanud ka tegema igasuguseid märkusi, et miks lapsed ei oska piisavalt hästi lugeda, miks lapsed räägivad söögilaua ääres, miks söömine üleüldse nii kaua aega võtab, miks on mänguasjad kõikjal laiali, miks keegi korda ei hoia. Iga kord, kui kuulen, et naisel on plaan lastega koos (tihti hoiavad naise lähedased lapsi) kuhugi välja minna, otsin vabandusi nendest üritustest eemale hoidmiseks ja loomulikult sellele järgneb juba uus konflikt naisega. Ma olen proovinud, üritanud, aga järjest rohkem kadestan vallalisi ja lastetuid.
Ma tean, et aidata saan selles küsimuses ainult end ise, kuid soovin teada anda, et kõik isad ei ole halvad inimesed — nad on lihtsalt halvad isad. Kui näete kusagil rongaisa, siis pole mõtet teda põlastavalt vaadata — isadus lihtsalt ei sobi kõigile.
