Meest jälitanud naine sai teada tema hästi hoitud suure saladuse
Mardil ja Riinal on kaks koolis käivat last, poeg ja tütar, ning kena uus korter heas piirkonnas kesklinna lähedal. Vahel tuleb mõlemal ette armukadedust, aga öeldakse, et armukadeduseta pole armastust.
Nagu aastaid koos elanud paaridel ikka, tekib Mardil ja Riinal lihtsalt olmetülisid, kui kumbki oma jonni ajab, aga kellel seda ei juhtu.
Mart on muusikakoolis õppinud pillimees ja kui seltskonnas võimalus avaneb, võtab ta ikka kitarri kätte ja laulab. Muusikakoolis õppis ta küll saksofoni, aga see pole ju sünnipäevaseltskonna pill, millega rahvalikke lugusid või tuntud poplaule mängida.
Kui naised pidudel Mardile silma teevad ja soovilaule paluvad ning Mart magusalt kudrutades ja naeratades peaaegu kõik soovid täidab, saab Riina vahel pahaseks, et miks mees temale nii kelmikalt ei naerata. Aga Mart suudab naise hiljem kodus alati maha rahustada.
Suurem tüli puhkes siis, kui Riina ühel sünnipäeval demonstratiivselt võõra mehe põlve peale istus, et Mardile ja tema kitarrile lähemal olla. Mart ütles hiljem kodus lausa kurjalt, et talle ei meeldi sellised ajad. Riina ütles sama kurjalt vastu, et temale ei meeldi sellised asjad, kui Mart teiste naistega nii mesimagusalt räägib. Seegi tüli lõppes leppimisega ja mõlemad said aru, et nad siiski armastavad teineteist.
Kuid siis hakkasid juhtuma ootamatud asjad. Mart läks reedeõhtuti üksi välja. Kodus ütles, et neil on töö juures tekkinud tore sõprade punt ja nad otsustasid reedeõhtuti hakata pubis käima. Riina meelest oli Mart seda rääkides kuidagi kohmetu ja ebalev. Aga võib-olla oli ta ebalev sellepärast, et läks esimest korda lõbutsema ilma naiseta ja tal oli seda ebamugav öelda? Ta kinnitas Riinale, et ükski perekonna ettevõtmine sellepärast ära ei jää.
Kui Mart keskööks koju jõudis, oli Riina veel ärkvel ja ootas teda. Mees oli täiesti kaine, Riina tundis ainult kerget alkoholilõhna. Kui ta küsis, kas pubis napsi ei võetagi, ütles mees, et ta jõi ainult ühe õlle, sest tundis end väsinuna.
Laupäeva hommikul ei unustanud Mart rääkida, et vahel on vajalik kodust ära käia, sest siis saab paremini aru, kui hea kodus on. Riina ikka uuris, kas pubis oli palju üksikuid naisi, aga Mart lausa solvus niisuguse küsimuse peale. Mees kinnitas, et see pubi pole küll koht, kus tutvusi luuakse, sest iga seltskond istub omaette.
Mart käis neli reedet järjest pubis ja tagasi tuli alati peaaegu kainena. Riina oleks võinud ju rõõmustada, et mees on napsile peaaegu selja pööranud, aga samas kui nad ühel laupäeval Riina sõbranna sünnipäeval käisid, oli Mart vägagi hoos.
Riina meelest oli see väga kahtlane, kui mees istub terve õhtu pubis, aga ei jää isegi natuke vinti. Neil pidudel, kus nad koos käisid, võttis Mart ikka napsi ka.
Kuu ajaga tekkis Riinal kindel kahtlus, et Mart käib hoopis mingi naise juures ja enne kojutulekut joob baaris õlle, et lõhnad juurde teha. Mida rohkem Riina sellele mõtles, seda tõenäolisem tema oletus näis. Muidugi on Mardil armuke ja sellepärast ta ongi nii rahulik ja heatujuline! Kahtlused vaevasid Riinat nii, et Mart hakkas muret tundma, ega naise tervisega midagi lahti ole. Riina selgitas, et ilmselt on ta natuke üle töötanud, ja lohutas meest, et varsti läheb kergemaks.
Riina teadis ju, et enne ta hinges kergemaks ei lähe, kui abikaasa saladuse lahendab. Ta otsustas, et ilma meest jälitamata teda paljastada ei saa. Kui Mardi viies pubiõhtu kätte jõudis, kutsus ta aegsasti sõbranna külla, et see laste juurde jääks, kui tema mehe kannul kodust välja hiilib. Kohe kui Mart uksest välja astus, hüüatas Riina, et tal jäid tähtsad dokumendid tööl meiliga ära saatmata ja palus sõbrannal koos lastega teda kodus oodata. Pani kiiresti dressid selga ja astus tänavale. Mees oli juba viiekümne meetri kaugusel. Üllatunult nägi Riina, et Mart on koridorist oma saksofonikasti kaasa võtnud ja astub nüüd sellega Tondi raudteeülesõidu poole.
Riina tõmbas kapuutsi pähe, hoidis end ohutusse kaugusse ja astus mehele järele. Varsti ronis Mart läbi võrkaias oleva augu ühe puuumaja hoovi ja astus trepist alla maja keldrikorrusele. Riina nägi lausa läbi maapinnal oleva akna, kui Mart tuppa astus. Ta jäi akna taha vaatama. Toas ootas Marti pikkade juustega naine, kellel oli saksofon käes. Nad tervitasid rõõmsalt ja kallistasid. Mart võttis oma saksofoni ka välja ja nad hakkasid koos mängima.
Riina oli hämmeldunud, nördinud ja õnnetu. Ta rääkis hiljem sõbrannale, et ei mäleta ega oska seletada, mis tema sees toimus ja miks ta nii tegi. Igatahes tormas ta tuppa sisse ja küsis: "Mis siin toimub?"
Nii Mart kui tema kaaslanna ehmatasid kohutavalt. Mart kosus esimesena ja kogeles, et ta tahtis koos Helinaga Riinale sünnipäevaks üllatust teha ja saksofoni mängida.
"Miks ma pean seda uskuma, kui sa valetasid mulle, et käid pubis? Miks ma pean uskuma, et see ei ole su armuke?" karjus Riina.
Mart palus ja palus, et Riina usuks teda. Ta rääkis, et tahtis ju oma naisele ilusat üllatust teha. Riina ütles, et pärast niisugust veiderdamist ei usu tema mitte midagi ja kõik on läbi. Riina hakkas nuttes ära minema.
Mart võttis tal käsivarrest kinni ja ütles: "Kallis Riina, ma võin sulle tõestada, et Helina ei ole mu armuke, aga sa pead lubama, et ei räägi mitte kellelegi seda, mida nüüd kuuled!"
Riina ei saanud enam mitte midagi aru, aga pomises, et tema ei räägi midagi.
"Helina on mu poolõde, aga mu ema ei tea temast midagi ja sellepärast ei tohi ka sina tema kohta rääkida. Meil on omavahel kõik hästi, aga mu ema on elanud isaga ilusa elu ja pole vaja teda šokeerida."
Helina selgitas, et Mardi isa on ka tema isa ja et nii on ka dokumentides kirjas, kui Riina nende juttu ei usu. Kui Riina nüüd mõlema näojooni ja kehakuju vaatas, siis ta uskus.
Mart jutustas oma ehmunud ja piinlikkust tundvale naisele, et Helina sündis tema vanemate abielu ajal ja loomulikult ei julgenud isa sellest mitte kellelegi rääkida. Ta ei suhelnud oma tütrega 25 aastat, aga siis otsis Helina oma isa üles. Ta ei teinud isale mingeid etteheiteid ega kavatsenud sel teemal kellelegi rääkida. Ta lihtsalt tahtis isaga vahel suhelda. Talle paistis, et isa suhtles temaga hea meelega. Kui Helina ükskord isalt küsis, kas ta vennnaga ka kohtuda saab, ütles isa, et ta räägib pojaga enne ise. Nõnda siis avaldaski isa Mardile oma hästi hoitud saladuse ja palus pojal seda hoida.
Õde ja vend hakkasid suhtlema ja avastasid peagi, et nad mõlemad on pärinud isa muusikugeenid. Sellest tekkis idee teha Mardi naisele sünnipäevaks ilus üllatus.
Riina uuris, kas nad siis sünnipäevaõhtul oleks öelnud, et nad on vend ja õde. Mart vastas, et kindlasti poleks nad seda julgenud öelda ja et neil oli plaan tutvustada Helinat kui töökaaslase abikaasat.
Riina pihtis oma sõbrannale, et see piinlikult alanud õhtu oli nende abielu üks ilusamaid. Sellest alates tundis ta oma mehe vastu veel suuremat kiindumust ja austust. Tema armukadedushood lõppesid ja nad usaldasid pärast seda teineteist rohkem.
„Saksofoniüllatus“ Riina sünnipäeval oli tõeliselt liigutav ka neile, kes suurt saladust ei teadnud.
