Naine on pahane: mees maksab ainult laenud ja liisingud, kõik muu on minu kanda jäetud
Olen jõudnud küsimuseni, et kas peaksin oma mehest lahku minema ja üsna tihti kipun mõtteis vastama jah. Oleme abielus juba kaua, meil on ka kolm last. Probleeme nagu joomine, võõrad naised vms ei ole. Aga probleem on see, et kõike pean tegema mina — lasteaiast lapsed tooma, süüa ostma ja tegema, koristama, aeda korras hoidma, pesu pesema, laua katma, nõud nõudepesu-masinasse panema, prügi välja viima, lastega õppima, nad magama panema, vajadusel neid sünnipäevadele viima ja nii edasi ja edasi. Mehel kohustusi ei ole.. Jah, olgu, mu mees maksab laenud ja liisingud., kuid kõik ülejäänud tuleb minu rahakotist. Olgu selleks siis toit, kommunaalkulud, laste toiduraha või riided.
Arvatavasti hakkate õiendama, et kus ma varem olin — varem olin ma kodune ja see oligi minu töö, nüüd aga käin täiskohaga tööl nagu mu meeski, aga kõik senine jäi minu peale. Paludes, et kas äkki teeks nii, et näiteks üks kord nädalas toob tema lapsed, siis vastu tuleb: “Ei ma ei saa.”
Tihtipeale nädalavahetustel on ta terve päeva oma kabinetis ja teeb tööd — mina valmistun sel ajal järgmiseks nädalaks ette. Ja ma ei suuda talle selgeks teha, et ma ei jaksa, ma tõesti enam ei jaksa. Esiteks ma tunnen end nii üksinda vastutavana kogu selle asja eest: laste kasvatamine, nende õpetamine, majapidamine jne. Tunnen, et mind on alatult petetud, minu peale kõik kohustused veeretatud.
Nüüd teen katset teist nädalat ei räägi temaga, ei küsi, ei jaga infot, ei musita, ei korista tema tagant nõusid. Proovin lihtsalt, kuidas on ilma temata, elan nii nagu teda ei oleks. Rääkimine pole aidanud. Kas on olemas imevahendit, kuidas talle selgeks teha, et ma tahan et ta ka osaleks pereelus?
