Seksuaalvägivalla teemanädala lõpetuseks: kuidas ennast rünnaku eest kaitsta?

Oleme terve nädala hoidnud fookust seksuaalse vägivalla teemal ja usume, et tõstsime sellega inimeste teadlikkust ning ehk kasvõi veidi õõnestasime ja nihutasime tagurlikke hoiakuid, mis õigustavad vägivalda. Teemanädalale paneme punkti Eesti Seksuaaltervise Liidu poolt koostatud õpetusega, kuidas ennast kaitsta. Aga loomulikult ei loe me teemat ennast selle nädalaga lõpetatuks, vaid töötame edasi.

Seksuaalvägivalla ennetamiseks ja enda kaitsmiseks on vajalik järgmine:

1) Oskus seksuaalset ahistamist / seksuaalvägivalla riskisituatsiooni ära tunda

Seksuaalse ahistamise äratundmine võib mõnikord olla keeruline. Näiteks võidakse olla meelitatud kellegi seksuaalsest tähelepanust ning mitte teadvustada, et tegemist võib olla seksuaalse ahistamisega. Vägivallatseja võib olla väga oskuslik sellise tunde tekitamisel.

Mis vahe on seksuaalsel ahistamisel ja flirdil? Seksuaalse ahistamise korral üks inimene domineerib teise üle, kellel tekib halb enesetunne, vastumeelsus, alandus ja hirm. Flirt on turvaline ja vastastikune suhtlemine, kus puudub hirm. Flirt toetab mõlema enesehinnangut ja mõlemad partnerid tunnevad ennast hästi. Oluline on osata märgata riskantseid olukordi, mis võivad viia seksuaalvägivallani ja neist hoiduda (kontaktide sõlmimine võõrastega, tundmatusse autosse istumine, alkoholi tarvitanud juhiga kaasasõitmine jne).

2) Teadlikkus oma õigustest

Teadlikkus üldkehtivatest inimõigustest, sh seksuaalõigustest (õigus olla mina ise, tunda oma tundeid, öelda “ei”, öelda “jah”, öelda “minu keha kuulub mulle”, rääkida ebameeldivustest ja otsida abi) on eelduseks ennastkehtestavale käitumisele. Vägivalda kogenud inimene ei pea varjama oma tundeid ega vägivalda saladuses pidama.

3) Käitumine ennastkehtestavalt

Parim viis igat liiki seksuaalse rünnaku vältimiseks on iga vähegi ohtlik situatsioon enda jaoks turvaliseks ja kontrollitavaks muuta. Kui see ei ole võimalik, tuleb lahkuda nii kiiresti kui võimalik. Pole vaja teha asju, mida ei taha teha, nt minna peole või oma kaaslasega parki jalutama kui see tekitab hirmu või halbu tundeid.

Minu keha kuulub MULLE JA AINULT MULLE. Mitte keegi teine — ei paarisuhtepartner, ei ema, isa, sugulane ega hea sõber — ei tohi seda omada ja kontrollida!

Kahjuks ei saa ohver alati vägistamist vältida, sest enamasti on vägistaja ohvrist füüsiliselt tugevam. Sageli ei jää vägistamise korral mingeid füüsilise vägivalla tunnuseid, sest hirmunud ohvrile tundub, et halvima vältimiseks on ainus võimalus vastupanu mitte osutuda ja olukorrast „vaimselt eemalduda“. Oluline on teada, et miski, mida tegi ohver, ei õigusta vägivalda — ei alkoholi tarvitamine, ei nn väljakutsuv riietus, ei ülemeelik tuju ega ründaja varasem tundmine!

Kui olete kogenud seksuaalvägivalda, siis on väga tähtis rääkida sellest kellegagi, keda saab usaldada. Alati tuleb pöörduda politsei poole. See võib olla raske ja esialgu võib olla vajalik leida lihtsalt mõni usaldusväärne inimene. See võib olla ka asjatundja, näiteks psühholoog, noortenõustaja, naistearst või perearst. Seda tuleks teha peamiselt iseenda pärast — selleks, et juhtunust nii kehaliselt kui vaimselt paraneda ning edaspidi tunda end taas turvaliselt.

Eesti Seksuaaltervise Liidu seksuaalvägivallavastast projekti rahastatakse Norra finantsmehhanismi toetustest.

Allikas: Eesti Seksuaaltervise Liit