40aastane mees: olen nii kaua üksi olnud, et enam ei oskagi koos elada

Naisteka Foorumis tõstatab üks mees huvitava teema — nimelt et miks peavad mees ja naine tingimata koos elama, võib ju ka kummalgi oma kodu olla ja koos veeta mõned päevad nädalas? Tõepoolest, miks mitte.

Olen 40-aastane mees ning kuidagi on elu minu ümber sedasi sättinud, et pole suutnud kunagi ühtegi kooselu luua. Mul on küll olnud suhteid, pidevalt on midagi, aga kõik need on olnud sellised visiitsuhted. Pikim suhe kestis üle kümne aasta ning olen siiani selle naisega sõbralikes suhetes, kui peaksin kusagil juhuslikult trehvama. Aeg-ajalt helistan ning uurin, kuidas tema praegune pereelu kulgeb. Midagi intiimset enam muidugi seal pole.

Hetkel olen üksik. Mis seal salata, loomulikult kiikan ka mina igasugu tutvumisportaale. Mõned neist siivsamad, mõned siivutumad. Olen neis küll rohkem suure jutumehena kui tegudemehena, aga on tulnud ette ka kohtumisi. Aastas äkki korra. Tundub, et naisi jääb painama küsimus, et miks ma kunagi pole kellegagi koos elanud ja mis mul viga on? Aga kas mul ongi siis viga juures? Või on see ka normaalne, kui soovin luua suhte inimesega, kes elab valdava aja omas kodus ning koos oleme nt ainult mõni päev nädalas või siis nädalavahetuseti mõnes armsas hotellis või maakodus, mis mul olemas on, kuid väga palju tööd nõuab.

Kas on mõtet otsida sellist naist üldse, kellele meeldiks samuti oma kodu põhiliselt endale jätta? Noh, võib-olla kui pensionil juba oleme ja üksteisele rohkem abiks on vaja olla, siis võib ka kokku kolida, aga aktiivsetel eluaastatel elada siiski omaette.

Naisteka lugejad, kirjutage, mida teie arvate sellisest suhtest, et oled küll kellegagi koos, aga elad üksi.