Pettunud noor ema: aitäh, "sõbrannad", et mind kõige raskemal ajal üksinda jätsite!

Sain neli kuud tagasi emaks ja püüan oma eluga nii hästi toime tulla kui suudan ja beebi eest hoolitseda nii hästi kui oskan. Kohutavalt raske on, sest mees on küll olemas, aga käib iga päev tööl. Eriti raske on veel seetõttu, et kõik mu sõbrannad on pärast beebi sündi mulle selja pööranud.

Enne rasedaks jäämist ja ka raseduse ajal olin väga sotsiaalne. Mul oli palju sõbrannasid ja igal õhtul oli nii palju tegemist, sest alati oli keegi, kes kuhugi välja, trenni või külla kutsus. Olin kindel ja sõbrannad samuti kinnitasid, et sellest ei muutu midagi, et ma edaspidi koos kaaslasega (beebiga) olen, nemad tulevad külla ikka ja kutsuvad meid välja ja tulevad meiega koos jalutama.

Praegu on mu laps neljakuune ja olen oma vanu sõbrannasid näinud ainult paar korda. Käidi ära, vaadati beebi üle ja joosti kiiresti edasi järgmisele üritusele. Loomulikult ma saan aru, et minu elu on hoopis teine ja nende elud jätkuvad samamoodi ja kokkupuutepunkte on vähem kui varem, aga ma ei suuda uskuda, et mind on täiesti ära unustatud. Hoolimata minu korduvatest kutsetest ei ole keegi minuga isegi nädalavahetustel ilusate ilmadega jalutama tulnud või pärast tööd tunnikeseks läbi astunud. Külaskäike lükatakse pidevalt edasi, sest alati on midagi tähtsamat teha või „nii kiire“. Isegi juba ammu kokku lepitud külastused on ära öeldud, sest „tuli midagi vahele“. Keegi ei helista, et küsida, kuidas läheb või mis ma teen, keegi ei taha teada, kuidas tita kasvab ega tunne piltide vastu huvi. Uskumatu, aga isegi Skypes või Facebookis ei viitsita enam lobiseda minuga.

Ma ei tahagi kogu aeg ainult titast rääkida ega oma "kurba saatust" kurta. Hoian end ikka uudiste ja filmidega kursis ja suudan vabalt vestelda ka muudel teemadel, aga muidugi ei oska ma kaasa rääkida klubikülastustest või eelmise nädala kohvikukogemusest, sest mind ei kutsutud ja mulle pole neist asjust räägitud. Beebi on veel nii väike, et suurema osa ajast magab ja ma saaks vabalt külalisi võõrustada ja juttu rääkida, kui vaid oleks kellegagi rääkida… Mehega saab ka muidugi vestelda, aga see pole seesama, mis sõbrantsidega kohvi-koogi kõrvale niisama pläkutada. Mehega on ühed jutud, sõbrannadega hoopis teised teemad.

Tihti panen tita magama ja nutan kodus üksinda, sest olen lapsega tegelemisest kurnatud ja endast hakkab nii hale. Öeldakse, et sõpru tuntakse hädas. Mina sain oma „sõpru“ nüüd siis ka tundma — sain nimelt teada, et mul polegi neid. Väga raske on leppida teadmisega, et inimesed, keda pidasin oma sõpradeks, ei hooli minust tegelikult karvavõrdki. Lohutan ennast sellega, et eks nad saavad ise varsti ise teada, mis tunne on täiesti ihuüksi olla ja päevast päeva ainult titaga jutustada ja jalutada nii, et ka kõige suurema anumise ja palumise peale keegi ei helista, külla ei tule ja juttu ei räägi.