Ühe ema kurb kogemus: mu elu suurim viga oli sünnitada kaks last väikese vahega
Naistekas pani kirja ühe kahe lapse ema loo, kes tegi oma elus vale valiku ja tahab oma kogemust teistegagi jagada.
Minu peres kasvab kaks last — 3a poiss ja 1a tüdruk. Julgen tunnistada, et kahe lapse nii väikese vahega sünnitamine oli vale otsus ja kuigi ma ei kahetse oma laste olemasolu, kahetsen ma seda, et ei jätnud kahe lapse vahele suuremat vahet.
Mina ise olen üksiklaps ja nagu üksikutel ikka, olen eluaeg igatsenud enda kõrvale õde või venda. Just see asjaolu sai saatuslikuks minu enda lastele — teadsin juba varajasest lapsepõlvest peale, et mina sünnitan oma lapsed väikese vahega, et neil oleks tore koos mängida ja nad ei peaks ennast üksikuna tundma nagu mina. Leidsin õige mehe ja temagi arvas, et lapsed peaksid kindlasti tulema kiiresti ja lühikese aja jooksul. Mehel on nimelt 10a vanem vend ja tema on samuti end eluaeg üksikuna tundnud. Ühesõnaga — kohe pärast pulmi hakkasime triipe püüdma ja peagi saimegi rõõmustada. Triibud tulid, ultrahelis selgus, et meile sünnib poeg, mees oli rõõmust hullumas ja mina nutsin suurest õnnest. Sünnitus läks teistega võrreldes üsna kergelt ja poiss oli beebina täiesti ideaalne laps.
Loomulikult saime sellest julgust juurde ja panime kohe „teise piruka ka ahju“. Teine rasedus oli hoopis teisest puust. Keha ei olnud eelmisest kogemusest (rasedus, sünnitus, imetamine) veel taastunud ja tundsin end pidevalt kui tühjaks pigistatud sidrun. Selle peale, kui keeruline on suure kõhuga kaheaastast jonnijuurikat kantseldada ja järel joosta lapsel, kellel jalad on, aga mõistust mitte, ma varem ei mõelnudki. Olin nii väsinud ja omadega läbi, et poisiga tegelemiseks ei jätkunud eriti energiat. Tema sellega loomulikult ei leppinud ja muutus eriti memmekaks, kes ainult minu jala küljes rippus. Kui tütar sündis, muutus poeg veel hullemaks. Läks titaks tagasi, nagu öeldakse. Kõik oskused, mida ta oli omandanud, unustas ära, näiteks riidesse panek, söömine, potil käimine. Tahtis ainult süles olla, oli tita peale armukade, nuttis palju, pissis voodisse, karjus, muutus vägivaldseks ja oli nagu ära vahetatud. Kuna mina olin ise ärevam, oli ka tüdruk rahutu, mitte selline inglike nagu poiss beebina. Üksi olemisest keeldus, rippus ainult kõhukotis. Tal olid gaasid, mistõttu me keegi ei saanud öösiti magada ja ta siiani magab pigem meie kaisus kui oma voodis. Poiss, kes tundis end kõrvalejäetuna, ronis ka meie sekka. Nii et kui öösel mingi ime läbi nad kahekesi magavadki, siis ristipidi meie voodis, nii et meil on laste käed või jalad näos. Nüüd on tütar ka juba jalul ja sõda mänguasjade pärast kestab varahommikust hilisõhtuni. Need päevad, kui saan viieks minutiks duši alla põgeneda, on kui puhkepäevad. Korra nädalas õnnestub kruusitäis kohvi kuumana ära juua, kui mees lastega ujumas käib. Ega ta nende kahega üksinda eriti hästi toime tule ja sellepärast ei taha neid üksi hoida. Tal on närvid suhteliselt läbi, sest ta on pikalt magamata ja tööl on pingeline, siis kodus karjub laste peale, kui need jälle kaklevad või tülitsevad.
Mu päevad on täis kisa ja karjumist ning ma ise olen omadega täiesti läbi ja mehel on närvid läbi. Me teame, et oleme halvad lapsevanemad, sest ei suuda kummalegi lapsele pakkuda nii palju hellust, hoolt, tähelepanu ja armastust kui nad tegelikult vajavad. Mõlemad peavad oma koha eest pidevalt võitlema. Isegi unejuttu ei saa neile lugeda nii, et nad omavahel tülli ei läheks. Tunnistame nii endale kui teistele, et kaks last järjest teha oli suur viga ja soovitame kõigil, kel sama plaan, hoolega järele mõelda, kas see ikka on parim. Kaht väga väikest last korraga kasvatada saavad ainult väga tugeva närvikavaga inimesed.
