Alo kogemus ehk lugu sellest, kuidas Eesti pangad ja ametiasutused ausast, kuid võlgadesse sattunud inimesest teerulliga üle sõidavad
Alo on 30-aastane mees. Ei midagi erilist. Temasuguseid on Eestimaal palju. Kooliajal polnud ta just kõige teravam pliiats karbis ja nii piirdus ka haridustee kohustusliku põhiharidusega. Oma osa selles mängis ka labiilne närvisüsteem ja sellega kaasnevad haigused. Praegu teeb Alo oma vähesele haridustasemele vastavat lihtsat, kuid füüsiliselt rasket tööd. Töötab ausalt, maksab makse.
Kuigi kahest suhtest pole kestvat õnne tulnud, osaleb Alo vastuvaidlemata oma kahe poja (üks on kooliealine ja teine sülelapseas) kasvatamises.
Nagu paljud teised tegi ka tema lolluse — võttis “piiks-piiks-raha-tuleb” kiirlaenusid. Võttis sellepärast, et tööandja poolt makstud palgast ei jätkunud üüri, küttearvete ja lapse lasteaiatasu maksmiseks. Lapsele talvesaabaste ostmisest rääkimata. Ta küll maksis oma võlgu tagasi, kuid kõiki ei suutnud maksta. Tasumata võlgade pärast sekkus mängu kohtutäitur.
Alguses Alo vaikis ja varjas oma võlgu. Aga kui ta ema postkasti hakkasid tulema kohtutäiturite kirjad, oli Alo varjatud saladus paljastatud. Alot eristab paljudest teistest võlglastest asjaolu, et tema juristiharidusega ema asus teda pärast probleemide ilmnemist aitama. Sellest abist koorubki ilmekalt lahti tänapäevane kurbmäng, mis võiks paljudele õpetlikuks näiteks olla.
Ema õpetas Alot, et kohtutäiturile tuleb seaduses ettenähtud igakuiseks eksisteerimiseks vajaliku miinimumsumma kättesaamiseks esitada avaldus. Õpetas ka seda, et lisaks endale ettenähtud miinimumsummale on õigus saada raha ka oma lastele.
Vastava avalduse ja vanema poja sünnitunnistuse Alo kohtutäiturile ka esitas. Kohtutäitur aga ei rahuldanud Alo avaldust, sest avastas, et poeg ja Alo elavad küll ühes ja samas väikelinnas, kuid omavad rahvastikuregistris erinevat aadressi. Kohtutäitur nõudis muid tõendusi lisaks ametlikule sünnidokumendile. Tervele mõistusele võib ju selge olla, et lapsevanem on lapsevanem ja seda tõendab sünnitunnistus, kuid kohtutäiturile sellest ei piisanud. Alolt nõuti ootamatult ka hooldusõiguse tõendamist. Juristist emal läks sellise absurdse nõude peale küll kops üle maksa, kuid mis parata.
Nõutud tõendi saamine polnud vaatamata e-riigis elamisele kaugeltki lihtne tegu. Elektroonilisest rahvastikuregistrist pole võimalik sellekohast kinnitust saada. Kõigepealt pidi Alo esitama perekonnaseisuasutusele kirjaliku avalduse hooldusõiguse olemasolu kohta tõendi saamiseks. Selgus, et soovitud tõendid väljastatakse vaid paberkandjal, millele saab järele minna loomulikult vaid tavapärasel tööajal. Alole oli see mõeldamatu, sest iga töölt puudutud tund tähendanuks väiksemat sissetulekut. Appi tuli jälle tubli juristist ema. Alo kirjutas volikirja, et ema saaks tähtsa tõendi kätte. Asutusse kohale jõudes selgus muidugi, et parajasti on sobilik ametnik tunniajasel lõunapausil ning keegi teine ei saa tema kabinetti siseneda, et laual olev valmis tõend kätte ulatada. Mis siis ikka, ema seisis tunnikese asutuse koridoris ja lõpuks saigi tähtsa dokumendi kätte.
Võiks ju arvata, et probleem sai lahendatud. Kui kahjuks seegikord kõlas kohtutäituri eitav vastus lapsele raha võimaldamise osas. Kohtutäitur nõudis tõendeid elatise tasumise kohustuse täitmise kohta. Kuidas seda aga teha, kui lapsi toetatakse vabatahtlikult? Lisaks oli ju pangakonto arestitud ning ka parema tahtmise juures poleks olnud võimalik teha ülekannet sobiliku makseselgitusega. Last toetati sularahaga, mille Alo igakuise endale ettenähtud miinimumina oma kontolt kätte sai. Pealegi kui ka näidata kohtutäiturile pangaväljavõtet, millest näha, et suvalisel kuupäeval osteti suvalisest poest suvalise summa eest midagi, siis kuidas tõendada, et laps sellest kasu ja oma osa sai? Tõendina oleks olnud sobilik ilmselt vaid ostud peenest, vaid lastekaupade müügile spetsialiseerunud poest. Samas kui vaadata asju vandeteoreetikute vaatenurgast, siis äkki Alo vaid sooritas ostu ning tühistas selle koheselt, saades raha kätte sularahas?
Oma lapse emale ei tahtnud Alo oma keerulisest seisust rääkida. Miks ta pidigi? Olid nad ju võõrad inimesed, keda sidus vaid ühine laps. Kuidas kumbki lapsevanem oma kohustused suudab täita, ei olnud endiste elukaaslaste asi. Mingil hetkel kohtutäituri surve siiski nõrgenes ja oh imet, Alo lapsest, kelle osas tal oli täielik hooldus-, sealhulgas varahooldusõigus, sai seaduslik laps, kellel oli õigus ka seadusega ettenähtud elatusvahenditele.
Kesksuvel sündis aga Alo suhtest uue elukaaslasega teine poeg. Ja jant algas otsast peale. Kui Alo esitas kohtutäiturile lapse sünnitunnistuse, nõudis viimane temalt tõendeid elatiskohustuse täitmise kohta. Rinnalapsele ju suvalisest poest vorsti ja saia ei osta, sestap ei kõlvanud esitada ka toidupoe tšekke. Seda, et Alo ostis koju süüa, andis elukaaslasele sularaha üüriarve tasumiseks ja ostis elukaaslase autosse paagitäie bensiini, et vastsündinuga arsti juures käia, ei pidanud kohtutäitur millekski. Oli ju ka seekord lapse ja isa elukoht Rahvastikuregistris erinev ja kohtutäituri seisukohalt vaadates ei osalenud Alo oma lapse kasvatamises.
Jabur olukord, kas pole? Lapsevanemal on perekonnaseadusest tulenev püha ja üllas kohustus oma last üleval pidada. Ühiskonnas on suureks probleemiks n-ö rongaisad, kes nelja tuule poole on kadunud ja teevad kõik endast oleneva, et kohustusi lapse ees mitte täita. Üksi jäänud emad kulutavad maksumaksja kulul ülalpeetavate kohtumajade uksi, et oma õiguste eest võidelda. Kohtud on erinevate nõuete koorma all lookas ja menetlusajad pikad.
Peaks ju olema igati mõistlik ja seadusandja poolt ka soodustatud olukord, kus isa vabatahtlikult oma kohustust täidab. Antud juhul osutus see aga väga-väga pahaks asjaks. Oleks Alo olnud rongaisa, kellelt elatis kohtu kaudu välja mõistetud, poleks olnud ka probleemi elatisraha kättesaamisel.
Pikad vaidlused ja kaebekirjad kohtutäiturile ei viinud kuhugi ja Alo teine laps oli justkui käopoeg võõras pesas — justkui oma ja armastatud, kuid võimuesindaja silmis võõras ja olematu. Teist last kohtutäitur arvestama ei hakanudki. Miks nii, on tänaseni lõpuni selgeks vaidlemata. Alo sai igakuiselt kätte vaid endale ettenähtud elatusmiinimumi ja vanemale pojale ettenähtud osa. Olgu etteruttavalt öeldud, et ka täna, aasta eelviimasel päeval ei ole Alo noorem poeg võimuesindajate silmis laps, kes vääriks isa poolt antavaid ja seadusega ettenähtud elatusvahendeid.
Alo koostas ema õhutusel ja kaasabil pöördumise Justiitsministeeriumisse ja vaidluse kohtutäiturile tema otsuse peale, mille kohtutäitur loomulikult rahuldamata jättis. Justiitsministeeriumilt sai Alo viisaka vastuskirja selgitusega, et nad mõistavad mehe muret ja rahulolematust kohtutäituri veidra seadusetõlgenduse üle, kuid ei teosta kohtutäiturite sisulise otsustuspädevuse üle järelvalvet ega saa mõjutada nende otsuseid ning soovitasid pöörduda kohtu poole. Alo esitas kohtutäituri tegevuse peale kaebuse Harju Maakohtule, mida aga kohus paraku enam menetlusse ei võtnud, sest selleks ajaks oli välja kuulutatud Alo kui eraisiku pankrot.
Pankrotiavalduse esitas Alo ema õhutusel ise, kuna oli selge, et kohtutäiturilt seadusliku kohtlemist polnud oodata ning oli selge, et Alo väikest sissetulekut arvestades on mõistlikum läbida pankroti- ja võlgadest vabastamise menetlus. Pankroti väljakuulutamise kohtumääruses on kirjas, et aastate jooksul on Alo tasunud kiirlaenuandjatele tagasi oluliselt suuremaid summasid, kui on olnud võetud summaarsed kohustused.
Võiks ju arvata, et sellega on lugu jõudnud mõistliku lahenduse ja suhteliselt õnneliku lõpuni. Kahjuks ei ole see nii. Alo töötab ja saab palka, mis jääb alla summale, mida tal oleks seadusejärgselt õigus igakuuliselt elatusvahendina kasutada nii endale kui oma lastele. Ja vaatamata väljakuulutatud pankrotile ja täitemenetluse lõppemisele kestab kogu jant edasi. Eesti tuntud suurpank lähtub tänaseni Alole väljamaksete tegemisel kohtutäituri poolt lubatud summast, mis arvestab vaid ühte alaealist last — olgugi, et pankroti väljakuulutamisega täitemenetlus seaduse kohaselt lõpeb ja lõpevad ka täituri keelud ja piirangud. Olgugi et Alo on tõendanud kõikvõimalikel viisidel kõikvõimalikele ametimeestele, et ta hoolib, armastab ja kasvatab oma lapsi ja et oma piskust kättejäävast rahast täidab ülalpidamiskohustust.
Täna läks Alo ema õhutusel panka, sest Alo kontol on 131 eurot, mida oleks väga vaja. Sellegi pisku kättesaamiseks peaks Alo maksma pangale veel kolm eurot teenustasu, sest just nii palju maksab sularaha väljavõtmise teenus. Pangaülekandeid pankrotivõlgnik teha ei saa. Alo on see kuu juba korra kolm eurot pangale maksnud, siis, kui sai kätte endale ja vanemale pojale ettenähtud elatusvahendid. Aga raha on väga vaja. Et lastele süüa osta ja et peagi võlaks saav elektriarve ära maksta.
Pangas hakkas kogu trall otsast peale — seadusega ettenähtud elatusvahendite väljamaksmiseks puuduvat luba ja seaduslik alus. Alus selles mõttes, et raha kättesaamiseks peaks panga arvates Alol olema pankrotihalduri luba. Luba ei olevat vaja summa ulatuses, mida pank on Alole eelnevate kuude jooksul maksnud ehk siis rahale, mis puudutab Alot ja vanemat poega. Alo noorem poeg on seega saanud pankroti tralli lahutamatuks osaks ja keegi ei oska täpselt öelda ka, mis ulatuses, kui kauaks ja millise lõpplahendusega. Vaid kohtunik, kes Alo pankrotiasja läbi vaatas ja kellele Alo söendas oma muret kurta, tegi sapise märkuse, et paistab, et lapsi te oskate teha. Aga raha teenida ja võlgu maksta mitte. Pankrotihaldur, kes enne oli Alo ajutine pankrotihaldur, on mehe muret mõistnud ja juba oktoobri alguses saatnud suurpangale digiallkirjastatud paberi, kus kinnitab Alo kahe lapse olemasolu, hooldusõigust ja rahavajadust. Aga siis ei olnud veel pankrotti välja kuulutatud ja suurpank lähtus vaid kohtutäituri poolt lubatud elatusvahenditest ehk siis Alost endast ja vanemast pojast. Miks panka ei huvita seadusesätted, mis must valgel käsivad jätta ausalt teenitud töötasust inimesele tema ja ta ülalpidamisel olevate laste eluspüsimiseks seaduses ette nähtud miinimumsumma, esitatud sünnitunnistused, rahvastikuregistri paberkandjal tõendid, kohtudokumendid, kus kõik asjad juba kirjeldatud, pankrotihalduri digiallkirjastatud kiri juhisega seadust järgida pole tänaseni teada. Pangapreilid viitavad vaid mingitele müstilistele pangasisestele regulatsioonidele, mis ennast kehtivast õigusest on piltlikult öeldes lahti sidunud. Alot ja ta ema on kurbmängu juures lõbustanud vaid kujutluspilt, kuidas ühest ilusast hommikust alates iga pangakontorisse sisenenud klient uksel lõuahaagi võib saada, sest pangasisene kord näeb seda lihtsalt ette.
Miks sellest loost, Alost ja tema lastest üldse kirjutada? Milles on loo moraal? Peamine tõdemus on see, et kui sul pole juhuslikult juristist tuttavat, kes sind tasuta nõustaks ja esindaks, sinu eest võitleks, jääd esimese tõsisema probleemi korral abitusse seisu. Sinust sõidetakse teerulliga üle. Ja mis kõige kurvem — isegi head juriidilised teadmised ja visadus ei aita sind kuidagi, sest vaatamata teadmisele, mis on sinu õigused ning erinevatest ametiinstantsidest saadud kirjalikele kinnitustele nende kohta leidub piisavalt rumalaid või teadlikult pahatahtlikke isikuid, kes sellele kõigele lihtsalt vilistavad.
Alo saab väga hästi aru, et ta ei tohiks tegelikult isegi hingata seda õhku, mis ta pea kohal hõljub ja mida korralikud võlavabad kodanikud samuti hingata soovivad. Ta ei tohiks jätta oma jalajälge kohtadesse, kus võlavabad kodanikud liiguvad. Ta ei tohiks teha lahti oma tungivalt hambaarsti vajavat suud, et ennast kaitsta, õigustada ja õiglust taga ajada. Kuid paraku on ta elus inimene, kes vajab süüa, juua ja õhku elus püsimiseks. Alo on mõelnud, et millised on võimalikud lahendused tema loos. Neid nagu õieti polegi. Kas võtta seljakott ja usaldavalt isikult laenu, et põgeneda siit kaugele-kaugele? Kas otsida omale töökoht, kus makstakse palka ümbrikus, et pärast palgapäeva ei peaks käima panga uste vahel sõna otseses mõttes oma rahanatukest kerjamas? Või otsida jupp tihedamat nööri ja lõpetada oma maised piinad? Viimasest hoiab Alot tagasi see, et tal on kaks poega, kes teda vajavad. Vajavad täna, homme ja ka siis, kui nad juba suured mehed on.
Alo ise arvab, et eestlane, kes satub võlaringi, sealt edasi täitemenetlusse ja pankrotimenetlusse, on sisuliselt väljaspool seaduse kaitset ja kõikvõimalike asjapulkade meelevallas. Alo usub, et õiglus on siiski õiguse kõrval olemas ja kunagi ehk saab tema pisipoeg ka pankrotipesast priiks, saab lapseks, keda seadusesilm ja ilusad pangatibid tunnistama hakkavad.
