PowerliftingBarbie PIHTIMUS! Minu isiksusehäire: kui mul muud polnud, oli mul alati võimalus end ise ära tappa

MIS ON ISIKSUSEHÄIRE ehk BORDERLINE DISORDER? Sellest räägib PowerliftingBarbie oma blogis!

Isiksusehäire on igapäevaselt korduv käitumismudel, mis on ümberkaudsetele inimestele arusaamatu ja vastuvõetamatu. Ehk minu käitumine on vahel tavainimestest erinev. Näiteks võib mu meeleolu kõikuda minutite jooksul äärmisest õnnetundest depressiivse oleku või nn leinatundeks. Ja seda kõike ilma igasuguse põhjuseta.

Isiksusehäiretega inimesed eristuvadki eelkõige selle poolest, et nad ei mõista või ei järgi enamuse poolt normaalsuseks peetavaid suhtlemismudeleid. Minu puhul on nii,et suhtlen ja käitun erinevate inimestega viisil, mis mõndade inimeste jaoks võib olla ebatavaline. Nt. ma leian, et võin igas olukorras olla otsekohene, öelda mida arvan ja võtta radikaalse seisukoha. Enamasti olen ma liiga familiaarne või väljendan enda seisukohti liiga intensiivselt. Ma käitun n-ö eba-eestlaslikult. Olen soojem ning väljendan oma emotsioone spontaanselt. Mulle meeldib inimeste saavutusi, posit.tegu-või käitumisviise tunnustada ning jagada oma rõõmu nendega. Enamasti olen ma väga impulsiivne inimene.

Isiksusehäire on pika aja jooksul püsiv seisund, mis ei ole tingitud mingitest praeguse ajahetke sündmustest. Isiksusehäire kujuneb välja pikema aja jooksul,tulenevalt keskkonnast ja tavaliselt saab alguse lapsepõlvetraumadest mida võimendab inimese enda tundlikum psüühika. Minu puhul sai see samuti alguse lapsepõlve sündmustest mida maksimaalselt võimendas endaspidine elukeskkond.

Uuringute näitel on Borderline kõige aladiagnoositavam isiksusehäire ning 10% teadaolevatest patsientidest sooritab suitsiidi.

Borderline disorderit ehk piirialast tüüpi isiksusehäiret on kahte tüüpi:

Sissepoole ja väljapoole suunatud variandis.

Sissepoole suunatud piiripealse isiksusehäirega inimene süüdistab kõigis oma hädades iseennast ja võib end vigastada just enesevihkamise pärast.

Väljapoole suunatud Piiripealse isiksusehäirega inimene süüdistab oma hädades aga absoluutselt kõiki teisi inimesi ja valab oma frustratsiooni välja ümberkaudsete kraesse.

KUIDAS NÄEB VÄLJA MINU BORDERLINE?

Minu puhul on tegemist sissepoole suunatud piiripealse isiksusehäirega.

Etteteadmata võin langeda n-ö madalseisu millega ma aastate vältel tänu ravimite ning teraapiatega paremini hakkama saan.

Nn. madalseisu ajal tunnen ilma igasuguse otsese põhjuseta,et olen kasutu ja väärtusetu.

Mul on äärmiselt madal enesehinnang. Tunnen pidevat tühjuse tunnet mida üritan materiaalsete asjade, halbade suhete, valede enesehävituslike valikutega täita(eriti minevikus,nüüd viimased 2 aastat kui olen teraapias 2x nädalas käinud olen saanud neid ohjata).

Mul puudub inimsuhetes ja elus keskmine hinnang. Ma annan kõigele äärmuslikke hinnanguid. Minu jaoks on alati miski kas HEA või HALB, kas JAH või EI. Vahepealset varianti minu jaoks ei eksisteeri.

Toon näite oma elust:

Võidan võistluse mille nimel olen vaeva näinud. Tunnen hetkeks rahulolu ja õnnetunnet ning siis valdavad mind tunded ja nn teadmised,et ikka ei olnud piisav ning ma tegelen enesepettusega kui arvan,et see tulemus oli kiiduväärt. Olen veendumisel ,et ei tohi puhata ja pean end nt viimase piirini treenima, kuna tunnen,et pole puhkust väärt. Saan aru,et see on ebarealistlik mõttekäik aga see teadmine ja sundmõtted n-ö halvavad mu ja kulutan vaimselt palju energiat ja aega, et võidelda nende tunnete ning mõtetega. Tunnen,et ei taha iseendaga olla ja tahaks otsa lõppeda ning enamasti maandan end ületreenimisega mis on mind viinud 2015. aastal 4 korda vigastusteni ning uute põhjusteni,et end vihata.

Minu madalseisu perioodid on kestnud tundidest kuni nädalateni. Kunagi ei tea kuidas nad tulevad või lähevad. Madalseisu ajal ja eriti kui väga väga raske on (ülivõimas soov end vigastada nt) vaja kasutada n-ö eenevalt läbimõeldud-kirjapandud meetodeid, et kuidagi seda aega üle elada võimalikult ohutult. Lohutan end alati teadmisega, et läheb üle, varem või hiljem. Mis siis,et ei usu seda sel hetkel.

Mul on väga raske madalseisu ajal üksi olla. Kui muidu ma vahel naudin üksindust ja omaette nokerdamist-asjatamist, siis madalseisu ajal on mul kõrvale vaja inimest-inimesi kes suudavad kasvõi lihtsalt samas ruumis mu juures olla. See hoiab mind mingil määral tagasi negatiivsetest käitumisviisidest ning tõmbab tagasi ebareaalsena tunduvast seisundist.

Madalseisu ajal ma tunnen nn leinatunnet ja äärmist soovi surra. Ma oleksin nagu negatiivsuse loori sees kus lämbun vaikselt ja see on äärmiselt lämmatav, valus ning kompromissitu.

Elus on nii,et kui nt teine inimene teeb sama asja mis mina,nt saavutab midagi, siis tema saavutuste üle tunnen ma äärmist rõõmu ja armastuse tunnet aga enda suhtes viimase piirini kriitika ning negatiivsuse nooli. Ma arvan alati, et ma ei pinguta piisavalt ning ei suuda rõõmu tunda oma saavutustest. Oman oma loomingu suhtes äärmuslikke hinnanguid.

Madalseisude ajal sunnin ma end kõigeks mida ma teen — ka hommikul ärkamine tundub kohutava asjana kuna on paranoia,et päev tuleb kiiremini ja kardan end toast välja ajada. Näha inimesi ning teha trenni võtab kohutavat kokkuvõtmist ning ma võitlen pidevalt tundega,et mitte päriselt emotsionaalselt kokkulangeda. Aga see võitlus nt trenni näol on üks parimaid relvi selle vastu.

Minu madalseisud vahelduvad nn maaniatega. Maania ajal tunnen end superinimesena ja justkui suudaksin kõike heaks muuta oma ülevoolava energiaga. Tavaliselt teen ma korraga mitut asja, räägin kiiremini ning töötan justkui kiirenduse all. Samuti käitun bravuurikamalt ning pööran ümbritsevale maksimaalset tähelepanu. Ma armastan kõike ja kõiki ning tunnen äärmist vajadust asju ja maailma parandada. Maania ajal tunnen, et maailm on miljon korda parem koht kus elada ning juskui ammutan energiat positiivsusest. Siiski lõpuks tunnen end sellest n-ö speed-mode'i all olekust väga kurnatuna ning tahaks kuidagi end maha rahustada. Maania perioodil olen nii üleerutatud, et enamasti ei suuda uinuda ning magan väga vähe. Tunnen, et kui kõike kohe, nüüd ja praegu ei tee, siis saab aeg otsa.

Maaniate ja madalseisude vahepeal on nö ülemineku perioodid kus ma enamasti olen väga väsinud.

Nt sunnin end välja minema, inimestega suhtlema, tööd tegema ja trenni tegema aga vähemalt ma ei tunne hirmu nt inimeste ees nagu madalseisu ajal.

KUIDAS MA IGAPÄEVASELT OMA BORDERLINE-IGA HAKKAMA SAAN?

Varem praktiliselt ei saanudki:
Ma kõikusin enesevigastamise, äärmuslike käitumis-ning teguviiside vahel, karistasin vaimselt ning füüsiliselt ennast ja lasin ka teistel vaimset- ning füüsilist vägivalda enda kallal kasutada.

Üheks enesekaristamiseviisiks oli ka äärmuslik toitumishäire. Kannatasin kaua buliimia all, mis väljendus ülesöömise ning oksendamiseja näljutamise ning ületreenimise perioodidega.

Toitumishäire tulemusena tekkisid mul korduvalt verejooksud kõrist, aga see mind liialt ei muserdanud alguses.
Samuti erutasid mind fantaasiad suitsiidist ning ma olin veendumusel, et suitsiid oli ainus asi mille üle mul n-ö kontroll oli. Kui mul muud ei olnud siis mul oli alati võimalus end ise ära tappa. Vaatasin justkui kõrvalt, kuidas minuga käituti ning arvasin,et olen selle kõik ära teeninud. Mind ei huvitanud, kas ma jään ellu või mitte. Puudus hirm surma ees, surm tundus pigem väljapääsuna.

Tänasel päeval käin 2x nädalas teraapias. 1h Kunstiteraapias kunstiterapeut Katrin Heinloo juures ning 1h psühholoog Liina Lahesalu juures. Intensiivne teraapia on kestnud mul 2 aastat.

Samuti on suureks abiks olnud väljasaamine aastaid kestnud vägivaldsest lähisuhtest ning stabiilne eluviis ning päris oma turvaline kodu.

Madalseisu rasketeks perioodideks on mul nö hädaabi kaardid kus on mul kirjas palju tegevusi mida teha kui tunnen,et hakkab asi nö käest ära minema. Seal on näiteid mida saan kasutada kui tunnen kerget madalseisu kuni väga raske olekuna välja kus ei suuda end kokkuvõtta,et kusagile minna või otseselt midagi teha. Aeg kus tahan end lihtsalt ära tappa.

Toon mõned näited n-ö hädaabi kaartidelt:

-Mine koeraga välja jalutama või äkki oleks vaja teda veel kammida või pesta nt. varem
-Kirjuta üles oma mõtted
-korista või organiseeri sahtleid, riiuleid ümber
-valmista toitu ette lähipäevadeks
-mine trenni
-võta ühendust inimestega keda usaldad
-pane mängima positiivne meeldiv muusika või videod mis on positiivse alatooniga
-planeeri lähipäevi vms ette. Kasvõi hakka mõtlema mida kavatsed lähedastele,sõpradele,tuttavatele jõuludeks kinkida ning otsi netist juba praegu häid ideid või pakkumisi.
-kui väga hull on ja eriti kui üksi oled siis mine väga väga külma dushi alla või vanni,see tõmbab pildi hetkega selgemaks.

Tea, et väljapääs on alati olemas ja Sa EI OLE ÜKSI! Võid loomulikult ka mulle kirjutada kui tunne tekib ning püüan Sind aidata nii kuis oskan. Isegi kui Sa ise ei usu, et Sul on põhjust elada siis tea: see, et Sa oled elus on põhjusega ning maailm vajab Sind. See, et praegu on valus ei tähenda, et see peab nii igavesti olema. Oota veidi veel ja palun jää ellu!

Allikas: Powerliftingbarbie.ee