Elu ilma rahata — kas see on tõepoolest võimalik?
Sakslanna Heidemarie Schwermer alustas 1994 järk-järgult oma elu ümber korraldamist ning elab tänaseks juba ligi 20 aastat ilma raha kasutamata. Kuidas ta selleni jõudis ja mida selle aja vältel koges, on inspireeriv lugu sellest, kuidas kõik on võimalik — vajad vaid piisavalt tahtmist ja julgust.
Heidemarie sündis 1942. aastal Klaipedas ning saabus II maailmasõja ajal sõjapõgenikuna Saksamaale. Ta töötas pea 20 aastat keskkooliõpetajana ning hiljem psühhoterapeudina. Peale keerulise abielu lahutamist kolis naine koos oma kahe lapsega Dortmundi, millest sai tema elus pöördelise tähtsusega samm. Heidemarie oli Dortmundi saabudes šokeeritud sellest, kui palju linnas leidus kodutuid. Uskudes kindlalt, et kodutud ei vaja ühiskonda naasmiseks mitte niivõrd raha, kuivõrd võimalust ennast taas ühiskonnale kasulikuna tunda, asutas Heidemarie 1994. aastal Saksamaa esimese teenuste ja esemete vahetamise ringi “Gib und Nimm“ (e.k anna ja võta) ning asjade vahetamise poe Tauschring.
Heidemarie ettevõtmine oli koht, kus kõik soovijad said vahetada endale mittevajalikke asju vajalikemate vastu ning pakkuda oma oskuseid teiste poolt pakutavate teenuste ja tööde vastu. See idee ei leidnud kahjuks kohalike kodutute seas väga suurt kõlapinda, kuid linna töötud ja pensionärid asusid innukalt oma oskuseid pakkuma. Mida enam populaarseks Tauschring Dortmundis sai, seda enam inspireeris see poe loojat esitama küsimusi omaenda elustiili koha. Alustuseks otsustas naine, et iga kord uut asja ostes annab ta mõne vana asja ära. Seejärel mõistis ta, et töö teeb teda õnnetuks ja põhjustab terviseprobleeme. Heidemarie loobus oma päevatööst ja läks nõudepesijaks, kuna leidis, et see töö aitab tal ennast õnnelikumana tunda. Aasta peale Tauschringi asutamist ei kulutanud Heidemarie peaaegu üldse raha, kuna kõik, mida ta vajas, leidis tee tema ellu ilma rahata.
Täielikult rahavaba elu
1996. aastal võttis Heidemarie vastu elu suurima otsuse: elada ilma rahata. Ta lapsed olid kolinud oma elu peale, mistõttu naisel oli võimalik müüa oma Dortmundi korteri ning elada nomaadielu, vahetades asju ja teenuseid endale vajaliku kraami vastu. Algselt pidi see olema aasta aega kestev eksperiment, kuid Heidemariele meeldis selline eluviis niivõrd palju, et ta ei soovinud sellest enam loobuda.
Aastate jooksul kirjutas ta oma kogemuste põhjal kaks raamatut, mille müügitulu palus annetada heategevuseks ning tema elu kohta linastus 2010 aastal film “Living Without Money“. Naine leiab, et selline eluviis teeb teda õnnelikumaks ja tervemaks, kui miski muu. Kogu tema maine varandus mahub ühte kohvrisse ja seljakotti. Tal on erakorraliste olukordade jaoks kõrvale pandud 200 eurot ning kui ta millegi eest raha saab, siis annab selle kohe heategevuseks ära. Heidemariel ei ole ka tervisekindlustust, kuna ta ei soovi kuulda süüdistusi riigilt varastamise kohta — haigestudes usaldab ta keha iseparanemise võimet.
Heidemarie näeb ennast rahu palverändurina, käies majast majja ning jagades oma filosoofiat. Samuti osaleb ta erinevatel üritustel kõnelejana ning tutvustab enda elu kohta tehtud dokumentaalfilmi. Ainuke tasu, mida ta vastu võtab, on raha rongipiletite kulude katmiseks. Ta ütleb ära pakkumistest kuhugi pikemaks ajaks paigale jääda, kuna tunneb, et peab maailmas ringi liikuma ja oma sõnumit jagama. Heidemarie on öelnud: “Leian, et on oluline näha, et me pärineme kõik ühest allikast ning kogu maailm on üks organism. Oleme väikesed rakud ning peame koostööd tegema.“
Aega jääb üle, kui poodlemisega õnne ei otsi
Sarnaseid elustiilieksperimente on teinud ka mitmed teised. Aastal 2000 otsustas tollal veidi alla 40-aastane Daniel Suelo loobuda oma üheksast-viieni kontoritööst looduses koopas elamise ja prügikastidest toidu otsimise kasuks. Ta on kommenteerinud, et sellise eluviisi eesmärk on “jääda vabaks raha illusioonist“. Keskkonnateadlane Carolien Hoogland viis aastal 2010 läbi enda rahavaba aasta eksperimendi. Teda motiveeris soov leida viisi, kuidas töötada sel moel, et see tooks kaasa enam isiklikku rahuolu ja inspiratsiooni. Lisaks soovis ta katsetata, kas suudab töötada väljaspool konventsionaalset majandussüsteemi. Selle aasta vältel tegi ta toidu jaoks vastastikkuseid kokkuleppeid kohaliku mahefarmi, -poe ja -restoraniga ning töötas erinevate projektidega, luues näiteks kogukonna laste jaoks haridusprogrammi toidu kohta. Carolien on kommenteerinud, et elu läks nii palju lihtsamaks meeldival moel, tundus justkui tuhande erineva valiku poolt tekitatav pidev sumin kadus ära. Samuti nentis ta, et aega jääb palju rohkem üle, kui sa ei pea seda kulutama õnne otsimisele läbi poodlemise.
Rahavaba elu õppetunnid
Kõige laiemalt on rahavaba elu poolest tuntud ehk Mark Boyle, kelle algselt samuti aasta pikkune projekt pikenes kolme aasta peale ning tõi talle palju tuntust. Boyle on väljaandele The Guardian kirjutanud, milliseid õppetunde elu ilma rahata tema jaoks kaasa tõi. Boyle rõhutab, et enda ja oma laste tuleviku kindlustamiseks peame hakkama kaitsma ökoloogilisi süsteeme sama raevukalt, nagu kaitseksime rünnakut omaenda keha vastu. Tema eksperiment näitas, et turvalisus ei sõltu pangaarvest, vaid lähedastest suhetest. Rahavaba majanduse puhul saab hästi tasutud abivalmidus, lahkus ja solidaarsus, erinevalt ärimaailmast, kus tippu jõudmiseks on vaja piisavat kogust psühhopaatiat, isekust ja halastamatust. Isiklikul tasandil leidis Boyle, et ta oli suuteline palju enamaks, kui arvanud oli. Ta õppis väga kiirelt kasvatama toitu ja meisterdama kõike eluks vajalikku. Kõige olulisem õppetund oli Boyle´i jaoks aga see, kui oluline on kodanike aktiivsus. On mõistlik “püüda olla see muutus, mida sa maailmas näha soovid“, kuid me ei saa oma asja ajades lihtsalt tuimalt pead vaadata, kuidas suurtööstused hävitavad nii keskkonda kui ühiskonda.
Ressurssidepõhine majandus
Heidemarie Schwermeri ja mitmete teiste valikuid kirjeldab kontseptsioon ressurssidepõhine majandus (resource based economy) — idee holistlikust sotsiaalmajanduslikust süsteemist, mille kohaselt on kõik ressursid kõikide elanike ühisvara, mitte ainult mõningate väheste omanduses. Kõik vajalikud kaubad ja teenused oleks kättesaadavad ilma raha, krediidi, vahetamise või ühegi teise võla- või teenistusmehhanismita. Selle kontseptsiooni aluseks on asjaolu, et planeedil Maa on piisavalt ressursse kõigi inimeste vajaduste katmiseks, nende piiramine rahaliste meetoditega ebavajalik ja ebatõhus, põhjustades ainult ebavõrdsuse kasvu. Raha on sotsiaalne konventsioon ja kokkulepe, see ei ole looduslik ressurss ega esinda mitte ühtegi ressurssi. See on ellujäämiseks vajalik ainult niikaua, kuni me oleme veendunud, et see nii on.
Kõik meie elus on meie enda poolt tehtud valik. Rahavaba elu ei pruugi täna olla sinu valik, aga ehk inspireerivad selle valiku langetanud inimesed sind mingil moel oma elus väikeseid või suuremaid muutuseid läbi viima?
Allikas: Telegram
