Emilie alustab kõnet, öeldes, et ta ei ole ise kunagi osanud vastata küsimusele, kelleks ta saada tahab. Asi ei olnud selles, et teda ei oleks miski huvitanud — takistuseks oli hoopis see, et teda huvitas liiga palju asju korraga. Ta huvitus muusikast, kirjandusest, matemaatikast, veebilehtede loomisest ja paljust muust. Ning pärast keskkooli täheldas ta oma elus teatud mustrit. Olles millestki huvitatud, pühendas ta ennast sellele täielikult — ta õppis, uuris ja harjutas, sai asjakohases valdkonnas juba päris kogenuks ning siis tüdines sellest. Võttes arvesse teemale kulutatud aega, energiat ja raha, püüdis ta edasi pingutada, kuid varem või hiljem jättis ta alustatu sinnapaika, kuna see ei pakkunud enam piisavalt väljakutseid. Sama kordus uuesti ja uuesti erinevates, omavahel täiesti ilma seoseta valdkondades ning põhjustas talle palju muret. Esiteks ei teadnud ta, kuidas nendest huvialadest endale elukutse teha — kuidas valida ainult üks ala, ignoreerida teisi huvisid ning riskida ülejäänud elu igavlemisega. Teiseks tundis ta, et temaga on midagi väga valesti. Ta kartis, et selline muster viitab hirmule pühendumise ees, võimetusele enda tähelepanu suunata ning iseenda edu takistamisele.

Kas peame valima vaid ühe eluala?

Kas selline muster tundub tuttav? Miks oleme õppinud nägema mitme alaga tegelemist kui midagi “valet“ või “ebanormaalset“? Emilie leiab, et see tuleneb meie kultuurist. Küsimust, kelleks sa suureks kasvades saada tahad, esitatakse meile ikka ja jälle juba varajasest lapsepõlvest peale. Alguses ei oota keegi sellele tõsiselt võetavat vastust. Kuid mida aeg edasi, seda tõsisemalt seda küsimust meile esitatakse ning seda enam ärevust see tekitab. See küsimus suunab lapsi unistama sellest, mida nad oma elus teha tahaksid, aga see ei inspireeri neid unistama kõigest, mida nad elus teha saaksid. Põhjuseks on see, et sellele küsimusele oodatakse vaid ühte vastust, mitte kahtekümmet erinevat. Lastele öeldakse, et nad peavad valima ühe valdkonna — sa ei saa kõiki asju korraga teha.

Meie kultuuriruumis on idee kitsalt fokusseeritud elualast väga romantiseeritud. Meile meeldib mõelda “saatusest“ või ühest ja õigest “kutsumusest“. Armastame kujutleda, et meil on siin elus vaja korda saata midagi suurt ja erilist — selleks peame kärmelt välja mõtlema, mis see suur ja eriline eesmärk on ning oma terve elu sellele pühendama. Aga mis siis, kui sinu mõistus ei toimi nii? Mis siis, kui sind huvitavad väga paljud erinevad teemad ning sa tahad teha paljusid erinevaid asju? Sinusuguse inimese jaoks ei ole sellise ühiskonna raamides ruumi. Nii juhtub, et võid tunda ennast üksikuna, eesmärgituna ja et sinuga on midagi valesti. Emilie leiab, et selles ei ole midagi valesti — tema nimetab selliseid inimesi multipotentsiaalideks.

Mitmekülgsete huvidega inimeste tugevad küljed

Multipotentsiaaliga inimene on keegi, kellel on palju erinevaid huvisid ja loovaid väljundeid. On lihtne näha, nagu oleks hajutatud huvid meie elus takistuseks. Kuid sellistel inimestel on ka väga palju tugevaid külgi. Esiteks on multipotentsiaaliga inimeste oluline tugev külg ideede süntees — kahe või enama valdkonna ideede kombineerimine ning sel moel nende ristumiskohas millegi uue loomine. Innovatsioon toimub erinevate valdkondade ristumisel. Multipotentsiaaliga inimesed omavad taustateadmisi väga erinevates valdkondades ning suudavad seetõttu neid ristumiskohti näha.

Teiseks on mitmekülgsete huvidega inimeste tugevaks küljeks kiire õppimisvõime. Kui neid miski huvitab, siis sukelduvad nad teemasse pea ees, unustades kõik muu. Lisaks on nad harjunud olema algajad, sest nad on nii mitu korda uuesti alustanud. See annab julguse proovida uusi asju ning oma mugavustsoonist välja astuda. Mitmeid oskusi saab rakendada erinevates valdkondades ning multipotentsiaaliga inimesed toovad varasemalt teistes valdkondades omandatud oskused uude valdkonda kaasa. Millegi uue õppimine ei ole kunagi ajaraiskamine. Sa võid olla võimeline rakendama neid teadmisi hoopis uues valdkonnas viisil, mida ei oleks osanud ette näha.

Kolmas tugev külg, mis kaasneb mitmekülgsete huvidega, on kohanemisvõime. Oskus muutuda just selleks, kes sa selles olukorras olema pead. Kohanemisvõimet on nimetatud kõige olulisemaks oskuseks, mida arendada, et 21. sajandil maailmas hakkama saada. Majandusmaailm muutub nii kiiresti, et õitsevad vaid need inimesed ja organisatsioonid, kes suudavad teha kiireid suunamuutusi ja turunõudlusega kaasas käia.

Loo endale isiksuse tüübile vastav karjäär

Ideede süntees, kiire õppimis- ja kohanemisvõime on omadused, mille poolest multipotentsiaaliga inimesed tugevad on. Ja needsamad omadused võivad neil kaotsi minna, kui neid sundida ühele kitsale valdkonnale spetsialiseeruma. Me peaksime ühiskondlikul tasemel toetama multipotentsiaaliga inimesi, et nad julgeksid olla nemad ise. Maailmas on palju kompleksseid mitmetahulisi probleeme ning me vajame nende lahendamiseks inimesi, kes on loovad ja suudavad mõelda väljaspool raame.

Ka selles ei ole midagi valesti, kui inimene on seda tüüpi, et soovib kindlale elualale spetsialiseeruda. Parimad meeskonnad koosnevad kitsa ala spetsialistidest ning multipotentsiaaliga inimestest. Kahjuks suunatakse multipotentsiaaliga inimesi olema pigem nende moodi, kellele sobib kitsale valdkonnale spetsialiseerumine. Oluline on see, et loome endale elu ja karjääri, mis vastab sellele, kuidas meie mõistus töötab. Kui sa oled hingelt spetsialist, siis saa selleks — sel moel teed parimat tööd. Kui sul on aga väga mitmekülgsed huvid, siis tervita seda. Sukeldu uutesse teemadesse, leia ristumispunkte ja järgne uudishimule. Iseenda isiksusetüübi tunnustamine aitab meil elada õnnelikumat ja autentsemat elu.

Allikas: Telegram

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena