Titemamma on vihane: lumevallide vahel kärutamine on lausa eluohtlik! Kas ma pean nüüd kevadeni toas istuma?
Kõige hullem polegi see, et teed on koristamata. Pole hullu — väike lisatrenn käru lükkamise näol kulub täitsa ära ja tuleb kasuks. Jalad saavad lisakoormust, käed saavad tugevaks, väga tore! Aitäh, et pealinna teehooldajad sellise imetoreda „jõusaali“ meile tekitanud on. (Neile, kes aru ei saanud: see oli väga sügav iroonia!). Tuleb tänulik olla, et üldse mõni tee lahti aetud on ja nendele sattumisel tuleb lausa õnnepisar silma. Sest tavaliselt tuleb kõndida kas põlvini sopas või külmema ja sajusema ilma puhul umbes 15 cm laiusel sissetallatud rajakesel. Aga nagu ma ütlesin — see kõik on tühiasi. Kuniks kõnniteel üldse käia saab, on väga okei.
Mis ei ole tühiasi on see, et väga väga väga tihti on kõnniteel kärutamine võimatu. No tõesti — võimatu. Käru jääb kinni ja selle liikuma saamiseks tuleb rakendada emalõvijõudu. Emadel seda on, aga seda paraku terve teekonna läbimiseks ei jätku, kusagil saab jaks ikkagi otsa. Ja mis valikud siis on? Jääda seisma ja nutta, kuni jumal taevas või keegi teine appi tuleb? Või minna autoteele, mis on vähemalt enam-vähem sellises seisus, et saab liigelda? Autoteele jõudmiseks tuleb käru tõsta üle kahemeetrise lumevalli. Ja siis riskida nii enda kui lapse hukuga.
Ja isegi, kui imekombel on võimalik kõnnitee suuremate probleemideta läbida, saab see tõenäoliselt ühel hetkel otsa ja siis seisab ema silmitsi autoteega, millele astumiseks tuleb taaskord eluga riskida. Nimelt armastatakse lumevallid kuhjata just niimoodi, et kõnniteelt autoteele astujat mitte mingil juhul näha ei oleks. See on justkui nagu mingi mäng — kes lumelükkajatest suudab suurema kuhja tekitada.
Siis on valida — kas riskida lapse eluga, lükates ta enda ees käruga enne sõiduteele ning loota, et autojuht näeb ja jääb pidama, või astuda ise sõiduteele täie teadmisega, mitte ühelgi autojuhil ei ole võimalustki sind näha enne, kui on juba liiga hilja. Ah et võtaks siis kelgu ja tiriks titte kelgul? Ei ole mõistlik mõte. Esiteks on tital kelgu peal külm (sa ise ka ei tahaks poolt kilomeetritki tagumik vastu jääd sõita) ja teiseks on see veel ohtlikum kui käru. Kelkudel pole rihmasid, millega tita sinna kinni saaks panna ning oht, et laps end minema vingerdab ja kelgult maha kukub on väga suur.
Mõne arvates ei ole probleem kuigi suur — kui nii suur häda on pidevalt, siis istugi kodus ja ole vakka, eks. Paraku on reaalsus ikkagi selline, et emad tahavad näiteks süüa ja kujutage ette, isegi titad tahavad süüa. Selleks on vaja näiteks poodi minna. Iga kuu peab käima arsti juures. Ka sinna peab kuidagi jõudma. Nii et kuigi meie lumekoristajad on endast parima andnud, et jalakäijaid talvel tänavatel võimalikult vähe oleks ja titemammad ka kenasti kodus püsiks, siis kahjus või õnneks on vaja ikkagi liigelda ja mida ohtlikumaks te selle olukorra meile teete, seda suurem on tõenäosus, et kellegi teie hingele mõne ema või lapse hukk ühel kaunil päeval jääb.
