27aastase Katrini muutumise lugu: mul oli kõik olemas, kuid meie magamistoas valitses kirepuudus
“Mul oli kõik olemas: armastav mees, laps, kodu, auto. Ometi nappis õnnetunnet ning seks oli mõttetu nühkimine.” 27aastane Katrin jagab oma isiklikku kogemust sellest, kuidas teadlikkust rakendades saab ellu viia väga suuri positiivseid muutusi, mis pole lühiajalised ja ammenduvad, ja mille abil saab üle ka näiteks suhteprobleemisest, seksuaalhäiretest ja kirepuudusest magamistoas.
Neli aastat tagasi olin elus jõudnud punkti, kus miski ei sujunud. Kõik oli justkui olemas — laps, mees, oma kodu, auto, raha, iseseisvus. Suhe oli suurepärane, mees oli mulle väga hea kaaslane ja meie lapsele ideaalne isa.
Ometi, mida aeg edasi, seda rohkem tekkis tunne, et asjad ja tegevused, mis mind varem õnnelikuks tegid, ei toimi enam. Kõigest heast tekkis ruttu küllastus. Uute asjade proovimine jättis külmaks. Mõneks ajaks need küll toitsid elu heade emotsioonide, energia ja mälestustega, kuid peagi kõik ammendus. Pidevalt oli vaja vaheldust, mingit laksu, mis annaks jälle jõudu juurde. Samas oli selge, et kaua niiviisi jätkata ei saa.
Muremõtted ründasid
Tööl käima pole ma pidanud, sest mehe hea palk võimaldab mul olla kodune, pühenduda lapse kasvatamisele, selle kõrvalt tegelda hobidega, sõprade-sõbrannadega kokku saada. Vahel, kui vajan tuulutust, käin pisut tööl, lihtsalt vahelduse mõttes.
Mul võinuks olla ülimalt stressivaene elu, ent ometigi ühel hetkel ei suutnud ma enam midagi teha, kuskil käia, midagi tahta. Kõik tundus nii mõttetu ja korduv. Peas hakkasid tiirlema muremõtted, üles kerkisid hirmud, domineerima hakkasid kompleksid, ebakindlus, depressiivsus, ärevus, häirivad ja valusad emotsioonid. Eriti talumatu oli see kõik unetuse tõttu.
Lootsin, et leian lahenduse psühholoogilt või psühhiaatrilt, aga nemad ei osanud aidata muu kui antidepressantide, rahustite ja unerohtudega. Antidepressandid tegid emotsioonid küll tuimemaks, kuid peast käis ikka läbi nagu mõtete kiirtee ja hirmud jäid alles. Nüüd tean, et tabletid mõjutavad vaid füüsilist keha. Mentaalses ja vitaalses kehas, kus asuvad probleemide põhjused, jääb kõik endiseks. Ometi võtsin vastu meedikute pakutud ravi, sest tol hetkel ei teadnud ma paremat võimalust end aidata.
Sujuvalt tekkis mul tablettidest sõltuvus, nii et ilma rahustite või unerohtudeta uinuda oli mõeldamatu ja ühel hetkel ei aidanud needki. Võisin mitu päeva järjest üleval olla, samal ajal kui keha juba värises kurnatusest.
Mäletan, et mõtlesin: kas see ongi maapealne põrgu? Siis tundsin, et ei suuda nii jätkata ja vajan midagi, mis toimiks püsivalt. Veelgi enam: ma ei tahtnud, et mu enesetunne sõltuks tablettidest, vaid minust endast — et saaksin end ise aidata.
Kus häda kõige suurem…
Loomulikult lugesin ja uurisin eneseabiraamatuid, mis paraku osutusid minust kaugele jäävateks teooriateks.
Olin juba varem kuulnud kursustest, mis mind aitaksid, kuid kohe ma sinna pöörduda ei söandanud. Olin proovinud nii palju eri asju, mis võiksid aidata, kuid kõik kaotas varem või hiljem toime. Arvasin, et polegi midagi, mis mind aitaks. Samas aeg-ajalt kummitas kuklas info, mida olin kuulnud. Teadsin, et nad rakendavad seal mingeid teadlikkustehnikaid, mis lahendavad probleemi kohe, kui see tekib või lausa varem.
See tundus nii jabur ja kõlas nagu lollitamine — kuidas saab olemas olla midagi nii lihtsat, mis võib ükskõik keda ükskõik mis hädas aidata? Tekkis küsimus, et kui Lilleorust alguse saanud teadliku muutuse kunst annab igaühele igavese rohu, mis teeb ta mõjutamatuks kõikidest probleemidest, siis miks seda maailmas nii vähe kasutatakse? Eestis on ju ainult üks kogukond, kes seda aktiivselt praktiseerib.
Vaatamata skeptitsismile otsustasime mehega lõpuks, et käin ühel tealiku muutuse kunsti kursusel ära. Olin veendunud, et tulen sama targalt tagasi. Endale üllatuseks tulin koju ja mehe küsimusele: “Noh, kuidas oli?” vastasin: “See tõesti toimib ja tahan minna ka järgmisele kursusele.”
Kirg ja seksiisu kadusid
Kui mul varem oli halb olla, kannatas mees tugevalt, sest tema peal elasin end esmajoones välja. Lapsega suutsin end rohkem tagasi hoida, kuid mees ütles hiljem, et oli lausa kartnud töölt koju tulla, sest kunagi ei teadnud, millises tujus naine teda vastu võtab.
Mäletan täpselt, et ka temal lõid ühel hetkel välja depressiivsed mõtted. Oli perioode, mil olime mõlemad masenduses ja suhe sellises võtmes muutus väljakannatamatuks. Sellest oli kadunud kirg ja siiras armastus, lähedus ja ka seksuaalne huvi teineteise vastu. Kuna olin mehega korduvalt ebaõiglaselt käitunud ja kohelnud teda viisil, mida ta polnud ära teeninud, ütles ta välja valusa tõe: “Ma ei taha sinuga enam seksida, sest ei tunne end sinuga hästi. Seks on minu jaoks väga lähedane hetk, mil avaldatakse armastust kõige siiramal moel, ja ma tunnen, et minuga on käitutud ebaõiglaselt.”
Tõepoolest, seks oli meie suhtes harv juhus, pea olematu. Isegi kui seksisime, oli see kiretu, külm ja kiire “ärategemine”. Kuna mul oli sel eluperioodil endaga nii palju tegemist, tundus seksiprobleem väike asi. Ausalt öeldes ei tundnud ka erilist seksiisu, sest olin nii kurnatud, et suutsin lõpuks tegelda vaid lapsega ja heal juhul süüa teha. Mees oli jäänud täiesti unarusse. Pole siis ime, et elukaaslane tundis, et teda ei armastata.
Teadliku muutuse kunsti kursustele otsustasin minna selleks, et leida rohtu oma uneprobleemidele, masendusele ja eluisutusele. Minus polnud usku, et ma mingite tehnikatega end aidata saaksin. Olin harjunud, et teised on need, kes aitavad — teised inimesed, tegevused, toit, alkohol. Aga kuna ükski neist ei aidanud ja meeleheide oli suur, siis kursustele läksingi. Täna võin öelda, et see päästis mu elu.
Rahulolematus oma kehaga
Alates ajast, kui hakkasin teadliku muutuse kunsti tehnikaid rakendama, hakkas elu samm-sammult rööbastele tagasi loksuma. Kõigepealt kadusid ängi tekitavad mõtted, viha iseenda ja teiste inimeste vastu. Tasapisi sain tagasi hea une. Minu ellu tuli tagasi rõõm, hakkasin hoolitsema enda ja lähedaste eest.
Lisaks kasvas minu ja mehe vaheline kirg ning armastus on meil nüüd sama tugev kui suhte algul. Võib öelda, et teadlikkus päästis meie kooselu, mis muidu oleks otsa lõppenud. Peale selle tekkis suurepärane side oma kehaga ja paljastusid uued tahud. Kui varem sain orgasmi väga vaevaliselt ja sedagi vaid oraalseksiga, siis nüüd on see iga kord tihe külaline. Enne oli tihtilugu oraalseksigagi nii, et mehel läksid juba lõuad krampi, aga mul polnud orgasm veel tulekulgi. See oli kindlasti ka põhjus, miks polnud seksimine mu meelistegevus. Nii oligi seks minu jaoks pigem mehe rahuldamine, sest niisama sugutiga nühkimine mulle mõnu ei pakkunud. Samas tegin muidugi nägu, et mulle meeldib, sest ei tahtnud teda solvumas näha.
Minu õnnepäevad olid siis, kui otsustasime kähkuka teha, sest mõnu tundmata hakkas pika seksiseansi peale mul lõpuks väga valus. Loomulikult kasutasime libesteid jm, aga paraku tegid need mu altpoolt veelgi “tuimemaks”. Vahel hakkas seksi ajal isegi imelik ja naljakas. Mäletan oma mõtteid seksimise ajal: “Mingi täiesti mõttetu nühkimine ju…” või hoopis “Selle asemel teeks midagi palju paremat, sööks näiteks.” Võisin seksides järgmise päeva plaanid valmis mõelda.
Sõnaga, olin mõtetega mujal. Ja keha oli pinges, sest häbenesin seda — kartsin, et äkki olen siit-sealt liiga paks ja mees märkab seda. Tohutult põdesin sedagi, et pärast pikka imetamist ei olnud mu rinnad enam nii pringid ja nibud tundusid suured. Nii et seksi nautimise asemel mõtlesin muid mõtteid. Tagantjärele üldse ei imestagi, miks ma orgasmi ei saanud ja seksist mõnu ei tundnud.
Orgasmid aina tulevad
Nüüdseks, kui teadlikkus on minu elu osa, tuleb seks vabalt ja loomulikult hästi välja. Ma lihtsalt viin seksimise ajal teadlikkuse erogeensetele piirkondadele ning orgasmid aina tulevad. Kusjuures siis, kui olen juba piisavalt palju orgasme saanud ja rohkem ei soovi, neid ka ei tule, kuid mõnu seksimisest on ikkagi alles.
Ka see, mida varem nimetasin “mõttetuks nühkimiseks”, on hea ja mõnus. Seks on meeldiv nii või teisiti. Meeski märkab seda ja tal on minu üle väga hea meel, sest näeb, et naine tunneb end seksi ajal hästi. Algul oli ta hämmingus, kuidas ma nii palju orgasme saan, aga nüüd lihtsalt muigab, kui see hea asi jälle juhtub.
Korra käis ka mees sellel kursusel ning nüüd on meie lähedus ja seks veelgi parem. Ka meie suhe on varasemast tugevam. On imeline, kui mõlemad rakendavad teadlikkust oma elus! Meist on saanud väga ühtne paar. Ka laps tunnetab seda ja on palju rõõmsam.
Ka mees muutus
Lisaks sellele, et mina end korda sain, olen näinud mehes suuri muutusi. Ta on alati olnud väga kohusetundlik. Esiteks sellepärast, et tunneb vastutust pere heaolu ja ülalpidamise ees. Teiseks on talle väga oluline tööandja ja töökaaslaste heakskiit. Varem, kui tööl tekkis tal väike arusaamatus ülemuse või kaastöölistega, oli ka kodune õhtu rikutud. Võib öelda, et mehe töö mõjutas väga palju meie suhet, sest kui tal polnud tööl parim päev, elas ta end välja minu peal. Sain juba telefonitsi rääkides aru, millisena mees koju jõuab. Tööl ta pingutas, et jätta suurepärast muljet, aga koju jõudes lasi rihmad lõdvaks. Kõige hullem, kui tööl juhtus midagi reedesel päeval, siis oli ta terve nädalavahetuse mõtetega töö juures.
Töömõtted tulid ka voodisse kaasa ning tihtilugu polnud mehelgi seepärast seksiisu. Pärast seda, kui ka mees õppis teadlikkust rakendama, on enamik ta töömuresid kadunud, ent töö edeneb paremini kui kunagi varem. Teadlikkust rakendades saab asjad palju efektiivsemalt teoks teha. Mis tähendab seda, et mees tuleb koju rõõmsana ja varem.
Erektsioonihäiretele rohtu
Ka ei tule töömõtted enam voodisse kaasa. Varem, kui töömõtted olid väga aktiivsed, tekkis mehel probleeme erektsiooniga. Õnneks sai ta selle korda ja pidevaid erektsioonihäireid ei tekkinud. Erinevalt mu endisest suhtest, mis lõppes just seetõttu, et tüübil oli nii palju muremõtteid, mida ta alatasa voodisse kaasa võttis.
Mees oli tollal 24aastane ja läbinud kõiksugu arstikontrollid, kust selgus, et tal pole füüsilist põhjust erektsioonihäirete tekkeks. Ometigi tal need olid ja nii hullusti, et 1,5aastase suhte jooksul ei jõudnud ta seksi ajal kordagi orgasmini — vahetult enne seda vajus suguti ära. Üheks hetkeks kogunes tal nii palju häbi- ja piinlikkustunnet iseenda ja selle pärast, et ta mind rahuldada ei suuda, et otsustasime suhte lõpetada. Mäletan, et ka tema otsis pidevalt probleemidele lahendusi — alates nõustamistest ja tablettidest kuni vaimsete rakendusteni välja. Paraku tulemusteta.
Õnneks leidis meie pere oma probleemidele rohu, mis ei sõltu tablettidest, teistest inimestest, toidust ja alkoholist, vaid meist endist. Oleme väga õnnelikud ja naudime iga hetke, mis meil on.
Pihtimuslugu ilmus esmakordselt ajakirjas Pere ja Kodu oktoobris 2015.
Kui sind hakkas huvitama, mis see teadlikkus on ja kus seda õppida saab, siis uuri 6.-7. veebruaril Tallinnas ja 12.-13. märtsil Viljandis toimuvate Teadliku Muutuse Kunsti kursuste kohta siit.
