25aastane ema koolisüsteemist: kui mina juba peale paari tundi töötamist väsinud olen, siis mida mu lapsed tundma peavad?!

Lugesin artiklit “Koolisüsteem läbi õpilase vaatevinkli: kas õpilased on robotid?” Mõtlesin, et annan siis ka omalt poolt väikese vastukaja, ehk on sellest järgnevatele põlvkondadele kasu.

Olen 25aastane kolme lapse ema, olen käinud kuues erinevas koolis. Praegu tegelen ettevõtlusega ja kutsekooli lõpetamisega, mis jäi pooleli 2009. aastal, sest olen siiani dekreedis.

Oli aegu, kus olin hea õpilane ja aegu, kus ei tahtnud üldse kooli minna. Algklassides olin üsna nõrk õpilane. Põhi- ja keskkoolis läksin tihti hiljem kooli, sest lihtsalt ei jaksanud üles ärgata. Vahel jäin isegi ühistranspordis peale kooli magama ja olen mitmeid kordi oma kodupeatusest sellepärast mööda sõitnud. Tegin ise omale n.-ö. lühemaid ja vabu päevi juurde ning mu õppeedukus tõusis võrreldes nii mõnegi korralikuma kohalkäijaga rohkem. Kui ma seal olin, siis jäi mulle kõik hoobilt meelde ning kontrolltöödeks mõnikord ei pidanud tuupimagi. Juhul, kui kontrolltöö tehti materjali peale, mida mul polnud, otsisin selle iseseisvalt välja ja tegin selle endale selgeks. Ka see variant oli palju kergem. Sain õppida nii, et ma polnud suure lärmi sees ja kinnises ruumis. Sain vaikselt keskenduda.

Kool tõesti on nagu täiskoormusega või ülekoormusega tööl käimine, eriti aju jaoks. Viis päeva järjest muudkui uut infot talletada on üsna raske. Mu praegune elu tundub sellele üsna sarnane. Nii palju on teha ja õppida ja seda erinevates valdkondades — aju kärssab lihtsalt ära. Peale paari tundi õppimist või töö tegemist tunnen, et on vaja puhkust ja vaikust. Ma ei suuda vahel pereliikmete juttugi kuulata, sest mu pea on juba infot nii täis pumbatud ja kõrvad lukustavad end ise. Mõni ime siis, et need kes iga päev koolis käivad, ei suuda enamsti väga häid tulemusi saavutada. Inimese aju ei ole suuteline õppeprogrammiga kaasa minema. Me oleme vaid inimesed — mälukaartide, akude ja nuppudeta. Me ei tööta nii nagu tehnoloogia või ei talleta infot “nagu raamatukogu oleks peas”.

Mina leian, et õppemaht peaks olema lihtsustatud variandis. Kuidagi konkreetsem ja võib-olla valikulisem. Koolipäevad peaksid olema kindlasti lühemad ja võimalused huviringidele suuremad. Testide ajad ja teemad kindlamalt paigas ja õpilasele teada. Testide läbimiseks on vaja küsimusi ja vastuseid. Tunnis suure müra sees õppimine ei taga mingit kvaliteeti. Ei õpetatu sisule ega noore inimese aju arengule.

Olen täitsa mures oma laste tuleviku pärast. Minu vanim laps läheb järgmisel sügisel kooli ja ma ei kujuta ette, mis jube stress teda järgmised 10+ aastat piinama hakkab. Mu tuttavadki räägivad, kelle lapsed on kooliteed alustanud, et see on täiesti kohutav. Juba esimeses klassis! See ei ole õige. Olen oma mehega arutanud, kuidas oma laste kooliteed lihtsustada, kuid seadus on seadus. Mees ütleb, et ma ei saa midagi muuta ja pean pealesunnitud reeglitega kaasa minema. Ma ütlesin talle, et ma ei vii oma lapsi kooli, kui ma näen, et see on niivõrd hävitav. Ma nõuan umbes poole kooliajast koduõppeks. Laps tahab olla aktiivne, mitte lärmavas keskonnas siseruumis istuda. Aastaid istudes, aastaid enda minapilti hävitades.

Igal lapsel on juba väiksest saati omad huvialad, kuid need maetakse ühiskonna survel maha. Laps, kellest võiks saada tunnustatud profesionaal, peab õppima midagi, mis talle korda ei lähe. Mõni inimene sureb enne maha, kui jõuab sinna punkti, et saab tegeleda sellega, mis tema jaoks tõeliselt oluline on. See on raisatud elu ja raisatud andekus.

Need on minu lapsed, mitte riigi ega seaduste lapsed. Lapsed, need süütud ja suure südamega olendi — milliseks meie ühiskond nad muudab?