Vastlapäev on naiste pidupäev: tööd teha ei tohi, selle asemel tuleb hoopis kõrtsi minna!
Vastlapäevakombestik ja vastlatoidud on püsinud paljuski muutumatuna tänu lastele ja noortele. Peale seajalgade, soolaubade ja hernesupi on vastlapäeva eritoit vastlakuklid. Tänini on populaarne ka liulaskmine, ainult et kui veel 20. sajandi teisel poolel püüti hobuse ja saaniga sõita, mäest lasti alla suurte kelkude ja regedega, siis sajandi lõpupoole kõlbas liulaskmiseks plastikaaditükk ja igat masti kelk, liulaud vms. Sajand varem kõlbas liulaskmiseks ka linane kott või peotäis linu. Liugu laskmas käiakse lasteaia, kooli või klassiga, üksikult, pere või sõpradega. Näiteks Tartus Toomemäe nõlvadel on vastlapäeval rahvast murdu, liuglevad nii noored kui vanad.
Nagu vanasti, nii võisteldakse ka nüüd pikema liu pärast. 19. ja 20. sajandil pidi see tagama linaõnne, tänaseks on sellest saanud üksnes ütlus. Et linakasvatus muutus oluliseks elatusalaks 18.-19. sajandil, siis on arvatavasti pika liu seostamine linade pikkusega just sellest ajast pärit. Liulaskmise juures on võisteldud ajast aega, vastlapäeva juurde kuuluvad paratamatult kummuliläinud saanid ja kokkupõrked.
Naljakad kombed
Naised uskusid, et kui vastlakuu laseb ennast vaadata, siis saab tema käest endale aastaks ilu ja tervist nõutada. Juukseid kammiti hoolega. Usuti, et kui tüdruk läheb vastlapäeva öösel ristteele, teeb lume sisse hernestest risti ja selle kohal kükitades häda teeb, võib kutsuda välja Vanatühja, kes sellise teo peale igasuguse soovi võis täita.
Vastlarasva sõrmedelt ära ei lakutud ja palgeid rasvaläikest puhtaks ka ei nühitud — muidu pidavat suvel terariistad kõik kergesti sõrme hakkama.
Allikad: BERTA, Wikipedia
