Kui naisel on menstruatsioon ära jäänud ja kodune rasedusproov osutub positiivseks, peaks ta panema kinni aja ämmaemanda vastuvõtule.

Kõigepealt peab naine andma erinevaid analüüse. Tehakse vere- ja uriiniproovid ning antakse kätte saatekiri esimese trimestri ultraheliuuringuks. “Esimesel trimestril toimub sõeluuring, mis koosneb ultraheliuuringust ja vereseerumi uuringust. Ultraheliuuringu käigus mõõdetakse loote kuklavolti, südame löögisagedust, vaadatakse ninaluu olemasolu ja teisi markereid. Ultrahelis saadud mõõtmistulemuste ja veremarkerite põhjal tehakse raseda esialgne riskikalkulatsioon ja selgitatakse, kas oleks vaja teha lisauuringuid. Suure riski korral on võimalik teha koorionbiopsia (platsenta rakkude võtmine) ja looteveeuuring. Kui lõpuks selgub, et tegemist on Downi sündroomi või mõne muu kromosoomhaigusega, saab naine ise otsustada, mida teha edasi,” räägib ämmaemand.

Aktiivne lapseootus

Muidugi tahab enamik vanemaid teada oma lapse sugu. “Raseduse keskel (20.–21. nädalal) tehakse ultraheli, kus uuritakse loote anatoomiat. Siis loetakse üle sõrmed ja varbad, vaadatakse üle kogu anatoomia, hinnatakse lootevee kogust, samuti määratakse platsenta asetus ning nabanööri kinnitumine, ja kes soovivad, saavad teada ka lapse soo,” ütleb Mariliis Hunt.

Kui on normaalne rasedus, siis jälgib seda ämmaemand, kuid vähemalt kaks korda raseduse jooksul kontrollib naise ja loote tervist ka naistearst. Riskirasedad, kellel on tekkinud rasedusaegsed probleemid või esineb mõni raseduseelne haigus, käivad jälgimisel nii ämmaemanda kui ka naistearsti juures, kes teevad koostööd.

Kuidas peaks sünnituseks valmistuma? Mis tähendab teadlik sünnitus? Millised on võimalused valu leevendamiseks? Mis toimub kohe pärast sünnitust? Mis on sünnitusjärgne depressioon? Sellest kõigest saab lugeda veebruarikuu Kodutohtrist.