Mis on mokakohv? Õpi oma lemmikjooki itaallannade moodi nautima
Maailmas on kohv nafta järel suuruselt teise käibega tooraine. Kas teadsite, et Eestis juuakse kohvi rohkem kui näiteks Itaalias? Põllumajandusministeeriumi poolt tellitud uuringu andmetel joob 62,9% Eesti täiskasvanutest iga päev keskmiselt 415 milliliitrit ehk veidi alla poole liitri kohvi.
Kohvi valmistamise liike on mitmeid ning igaühel neist on oma tulihingelised austajad. Õppinud baristad armastavad eeldustele vastupidiselt hoopis tassis valmistatud n-ö pätikohvi, mis kohvi maitse kõige paremini esile toob. Itaallaste südamed on aga võitnud mokakann, mis on olemas tervelt 90% majapidamistest.
Klassikaline Itaalia mokakann on kuuekandilise mutri kujuline metallkann, millega saab kohvi valmistada pliidil või miks mitte ka lõkkel. Selle tööpõhimõtte aluseks on lihtsad füüsikaseadused. Alumisse mahutisse kallatakse vesi, mis tõuseb aurustudes läbi mahutite vahel oleva filtri ülemisse mahutisse. Märkmisväärne on, et mokakohv sisaldab vähem kofeiini kui presskannu või filterkohvimasina kohv. Nimelt eritub kohvist kofeiini vaid siis, kui vesi on kohviga otseses kokkupuutes, mokakannu puhul on kokkupuuteaeg aga äärmiselt lühike.
Mokakannu põnev ajalugu sai alguse aastal 1918, kui Alfonsi Bialetti saabus Prantsusmaalt, kus ta oli uurinud alumiiniumitööstuse telgitaguseid, ning asus valmistama metallist majapidamistarbeid. Oma tehase lähedal nägi ta naisi pesu pesemas. Bialettile jäi silma, kuidas kinnise anuma sees olev seebivesi tõusis masinas ülespoole ja puhastas nii riideid ning ta otsustas kasutada sama kontseptsiooni ka kohvi valmistamiseks.
Sel ajal oli Itaalias tähtsal kohal kohvikukultuur. Kuna espressomasinad olid suured ja nende kasutamine nõudis väljaõpet, sai tõeliselt head kohvi ainult kohvikus. Nii jäid heast kohvist ilma naised, kelle kohvikus käimine ei olnud hea tooni näitajaks.
Kui idee oli idanema pandud, otsustas Bialetti luua alumiiniumist kohvikannu, mis sobiks kasutamiseks kodustes tingimustes. Lõpliku teostuseni jõudis ta aastal 1933. Mokakannu selgelt eristatav kuju oli inspireeritud tollal laialt kasutusel olevast kohviserviisist. Kannu disain on püsinud muutumatuna juba 80 aastat, kuigi muus osas on seda täiustatud. Viimane uuendus läks käiku aastal 2014, kui roostevaba terast ja alumiiniumit kombineerides loodi kann, mida saab kasutada ka induktsioonpliidil.
Mokakann on pisike, nutikas ja võtab vähe ruumi ning sellega valmistatud kohv on äärmiselt maitsev. Kõik tingimused edulooks olid seega täidetud. Reklaamlauseks sai espresso in casa come al bar — kohv, mis on sama hea kui kohvikus. Mokakohv ei ole kanguselt päris espresso ja sellel on teistsugused maitseomadused, ent elamus on see igal juhul. Vahe tuleneb sellest, et espressomasinas on rõhk 9 baari, mokakannus aga vaid 1-2 baari.
Mokakohvi maitse sõltub väga suures osas mitte kannust endast, vaid kasutatud ubadest, nende röstist, jahvatuse astmest ning ka kohvi tegemiseks kasutatava vee kvaliteedist. Mokakohv on jahvatatud väga peeneks, mistõttu jääb seda presskannus või tassis valmistades peenem sade, mida on tülikas filtreerida. Küll aga saab mokakohvi edukalt kasutada filterkohvimasinas.
