Mees ei mõista: kui armukade võib üks naine olla?
Kui naine on armukade, kas see näitab tema enda nõrkust ja ebakindlust? Või on ta hoopis väga dominante ja tahab end kehtestada? Nende küsimuste peale mõtleb Renar, kes enda meelest on leidnud endale muidu igati täiusliku naise, aga seda hetkeni, mil pildil pole teisi naisi.
Delfi Naistekas pani Renari loo kirja:
Ma ei võtaks sellisel teemal kunagi sõna, aga vihastasin laupäeval ikka nii tõsiselt, et oleks oma kallima Kristiina praktiliselt maha jätnud. Algus oli ilus. Võtsime vanalinnas Patrickus paar jooki ja rääkisime juttu. Linnapeal kohtasime veel kahte mu kunagist kursavenda ja istusime maha.
Sõbrannaga polnud lootustki
Siis läks asi käest ära. Tuli mu ammune sõbranna Maiki. Ta on sõbranna ilma jutumärkideta, sest meil pole kunagi teemat olnud. Mul oli küll tema suhtes ahvivaimustus ning tahtsin kuu ja tähed taevast alla tuua, aga see ei viinud kuhugi. Pange end olukorda, kus mõni inimene tundub väga sõbralik, vaimukas ning muidu ideaalne. Paraku on füüsiline külgetõmme täiesti null. Sellise tunded olid Maikil mu vastu siis ja on ka nüüd. Vanale klounile uusi trikke ei õpeta ehk ma ei osanud alguses tundeid välja lülitada, aga õnneks kasvasin sellest siiski välja.
Praeguseks olen aru saanud, et me tõesti sobime vaid sõpradena. Aga kus sa sellega, et Kristiina seda mõistaks. Tal on täielikud kinnisideed, et ma tegelikult tahan vaid Maikit ja temast on mul ükskõik. Nii läks ka laupäeval, kui Kristiina oli juba veidi purjus, siis seletas üle baari, kuidas tegelikult armastan Maikit ja üritan teda ära kasutada, et Maiki armukadedaks teha.
Milles õlleklaas süüdi on?
Maiki on ükskõikne selliste asjade suhtes ja võtab seda pigem huumoriga. Teda ei saa armukadedaks ajada — selleks peaks ta mind vähegi tahtma. Sel korral läks Kristiina nii liiale, et kui ma üks hetk Maiki tantsima kutsusin, siis virutas Kristiina meie nina ees õlleklaasi lihtsalt põrandale puruks. Püksid said joogiseks ja klaasikillud lendasid üle baari laiali. Üks suvaline võõras sai kildudega nii pihta, et ta mustade sukkade alt immitses verd. Mul oli nii piinlik, aga Kristiinal mitte. Maiki läks oma sõpradega edasi, mina viisin Kristiina koju. Hommikul ei tulnud jutuajamisest midagi välja. Tal on kombeks teha draamat, aga pärast ei taha sellest rääkida. Maiki pole ainuke — Kristiina on olnud armukade mu hea kolleegi vastu, kellega käisin kord nädalavahetusel kohvitamas. Miks töövälisel ajal? Kas teil on midagi? Sellised küsimused tulid Kristiinalt. Mu eksi vastu on ta ka muidugi armukade, aga seda ta võimendada õnneks ei saa. Eks elab praegu üldse Soomes ja live’is nägime viimati eelmise aasta kevadel.
Ühest küljest on muidugi tore, et Kristiina mind nii väga armastab, mul endal pole vaja kellegi peale armukade olla, sest ta lihtsalt ei vaata kedagi. Teisalt on ahistav, et ma ei saagi naistega suhelda. Maiki näiteks on mu jaoks väga oluline ja armas sõbranna, ma ei taha, et meie sõprus lõppeks kallima tujude pärast. Mingi otsusvabadus peab ikka mulle ka jääma. Ise tean, kellega suhtlen.
