Helena lugu: ma arvan, et mu ema ei teagi päris täpselt, mida ülikoolis õppisin ja mis tööd teen...
Naistekaga jagas oma lugu 27-aastane Helena (nimi muudetud — toim.), kes nendib kibedusega, et jah, just ema on temast ja ta õest kasvatanud sellised inimesed nagu nad on. Nimelt nad on oma ema kõrvalt vaadates saanud aru, millised nad ise kunagi olla ei taha...
Tahaksin teiega jagada oma lugu. See lugu räägib peamiselt minu emast ja sellest, mida võib tähelepanu- ja sotsiaalelu puudumine ühe keskealise naisega teha.
Olen 27-aastane noor naine. Mul on üks veidi noorem õde. Lapsi meil kummalgi veel ei ole, kuigi oleme mõlemad pikas püsisuhtes. Meie vanemad lahutasid aastaid tagasi. Nüüdseks elab ema välismaal uue mehega ning isa töötab samuti välismaal. Ka õde kolis mõned aastad tagasi välismaale parematele jahimaadele ning on seal nüüd õnnelikult abielus. Isale ja õele ma selles loos pikemalt peatuma ei jääks.
Kirjutan selle loo üles umbes täpselt sealtmaalt, kui mu ema läks välismaale tööle. Seda tegi ta selleks, et isaga koos ühises kodus ilma laenudeta suuremad remonditööd ette võtta. Ja välismaale ta jäigi. Eestis käimised jäid järjest harvemaks, kuni lõpuks kuulsin jõulude ajal isalt, et ema ei tulegi enam tagasi ja neil on lahutus käsil. See oli maailma halvim tunne, sest ma olin just kogu perele ühise jõulupaki kuuse alla sokutanud. Veel halvem oli, et mu isa ei tahtnud mitte kuidagi uskuda, et ema mulle juba oma uuest elust rääkinud ei ole. Olin tõeliselt šokeeritud, pettunud ja solvunud samal ajal. Neid emotsioone ei oskagi kirjeldada.
Esimesed põhjendused, mida ema mulle lahkumineku kohta tõi, võiks väga lihtsalt ja ühe sõnaga kokku võtta — raha. Sellel uuel mehel on raha. Ja see mees on vana ja emast saab kunagi pärija. Ma ei uskunud oma kõrvu. Jah, mõlemad mu vanemad on oma lapsepõlves pigem puuduses elanud, kuid niiviisi lapsepõlve puudujääke kompenseerida? Sellest hetkest kukkus mu ema minu silmis... Ma ei teagi... Kuhugi nii madalale, et hetkel ei oskagi mõelda ühegi teise inimese peale, kes minu silmis nii madalal oleks. Lihtsalt mingi rikka vanema meesterahva külje alla diivanikiisuks joosta — kuhu jääb mingisugunegi eneseväärikus?
Ütlen julgelt, et mu ema on väga saamatu inimene. Ja teeb ennast veel saamatumaks. Mõnikord teda kuulates ma lihtsalt ohkan mõttes ja kuulan kohusetundest edasi. Samas on ta inimene, kes suudab viimase piirini kannatada ja kõigile tuttavatele oma elu maailma kõige ilusamaks rääkida ja näidata. Kui esimene suur armastus uue mehega üle läks, hakkasid ema sotsiaalmeedia kanalites erinevad „varjatud“ hädaldamised tekkima stiilis a la „feeling exhausted — kõigega peab ise hakkama saama...“ jne. Ja ta naudib seda tähelepanu, mida ta sellise käitumisega saab. Ilmselgelt meil kõigil on tuttavaid, kes selliste postituste peale uurima hakkavad, mis valesti on. Ning see annab võimaluse ennast hädiseks teha, meest kiruda ja seeläbi kaastunnet saada. Tema probleem on veel selles, et ta elab seal välismaal täielikus kolkakülas, kus ei olegi võimalik normaalset sotsiaalelu elada.
Ma ei usu, et see uus mees ka üdini halb on. Minule ja suuremale osale minu ema lähedastele ta ei meeldi, aga see on meie probleem. Peaasi, et ema oma valikutega rahul on. Jääme selle mehega suheldes viisakaks ja keegi kellelegi nägusid ei tee. Mu ema ajas selle mehe tema eelmisest naisest lihtsalt lahku ja astus ise asemele. Ema jõudis teda tundma õppida ja teadis, et mees on raha teenimiseks palju kodust ära ning sissetulek sõltub paljuski emakesest loodusest, ehk siis jahindus ja muu selline. Alguses kiitis ta seda tegevust taevani, kuid nüüd ilmuvad ka sellega seotud „pidevalt üksi…“ ja muud sellised „appikarjed“ sotsiaalmeediasse. Tal on lihtsalt igav seal kodus, tööl ta ei käi.
Paar aastat tagasi sai mu ema veel kolmanda tütre selle uue mehega. Ehk siis meil pärisõega on peaaegu veerandsada aastat noorem poolõde. Sellest lapsest sai tõeline tõmbenumber. Kindlasti ka palju klatšimaterjali ema omavanustele sõbrannadele. Kuid põhiline oli see tähelepanu, mis siiski väikese lapsega kaasneb. Ema lihtsalt ummistas minu ja minu õe ja kuuldavasti veel paljude inimeste suhtluskanaleid titepiltide ja –videotega. Saan aru, et elu keerlebki emadel nii väikeste laste ümber, kuid see oli tõesti liig. Kadus täielikult huvi minu ja minu õe tegemiste kohta. Mäletan nende aastate jooksul, mis ema välismaal olnud on, vist ainult ühte korda, kui ta mulle niisama rääkimise pärast helistanud on. See oli umbes 1,5 aastat tagasi, kui kirjutasin talle ja küsisin, mida paarikuune väike õde juba teha oskab. Järgnes paaritunnine telefonikõne, millele sain vastu ainult „mhmh“-itada ning seegi lõppes sõnadega „rohkem ei meenu hetkel, helistan mõnikord hiljem uuesti“. Järgmist kõnet ei ole tänase päevani tulnud.
Ma arvan, et mu ema ei teagi päris täpselt, mida ma ülikoolis õppisin ja millega nüüd tööl tegelen. Tuttavatele oskab ta kiidelda, et tal on kõrgelt haritud ja juhtival ametikohal tütar Eestis. Õnneks tavaliselt sellest piisab, sest edasisega jääks ta juba hätta. Teisest tütrest teab ta veidi rohkem, sest nad elavad samas riigis. Oleme õega mõlemad tundnud, et emale ei meeldi väga palju oma muresid meiega jagada, sest me võime talle väga ausaid vastuseid anda. Ja need vastused ei meeldi talle alati, sest on vahel maapeale-toovalt otsekohesed. Lihtsam on mujalt tähelepanu otsida. Siinkohal on ehk paslik ära tuua üks viimaseid, kuid tavapärane seik. Nimelt kuulutas ema enne Eestisse puhkama tulekut pikalt oma sotsiaalmeedia kanalites ja leppis kommentaariumis erinevate inimestega „titenäitust“ kokku. Lisaks mainis ta ära, et pikendas puhkust veelgi, et kõigi lähedastega rahulikult aega kokku saada oleks. Ning siis tuli minule kiri „sorry, me sinnakanti ei jõua….“. Mõtlesin, et küll see Eesti on ikka suur ja küll tal on palju lähedasi siin riigis peale minu. Tema enda ema ja õde külastas ta küll, kes elavad põhimõtteliselt samas kohas kus mina.
Sellest väikesest lapsest on saanud täielik eksponaat ja nende kodust Disneyland, kus ei saa istuda ega astuda, ilma, et mõni lapse asi jala alla ei jääks. Ma arvan, et tal on kõik asjad olemas, millest ema oma lapsepõlves puudust tundis ja mida meie õega kodus isegi paluda ei julgenud. Samas on ta alles nii väike, et palju rohkem rõõmu teeb talle supilusikas või prügikastist mööda kukkunud šokolaadipaber. Oleme pärisõega mõelnud, et mis sellisest lapsest saab. Kas ja kuidas ta oskab asjadest rõõmu tunda, kui tal kõik olemas on? Kas selline inimene oskab tulevikus ema pingutusi hinnata või tallab temast lihtsalt üle, sest talle on alati kõik kandikul ette toodud? Samamoodi oleme mõeldnud, et mis toimub meie ema peas. Kui suur peab olema see tähelepanuvajadus, et sa teed endale „näituse-tite“, kelle täisealiseks saamise ajaks oled sa ise juba pensionär ja lapse isa võib-olla ei olegi enam meie seas.
Meil õega ei olnud just kõige lillelisem elu, sest vanemad olid veel noored ja alles oma kooselu alustamas, kui meie nii pisikesed olime. Neil ei olnud meie jaoks seda vaba aega ja puudus materiaalne kindlustatus. See iseenesest kasvatas meist tugevad ja iseseisvad noored naised. Pidime pidevalt üksi kodus olema ja ise hakkama saama. Ja me pidime vastutama — nii iseenda kui üksteise eest. Samal ajal kõrvalt nähes, kuidas ema iga meesterahva komplimendi peale kõrvust tõstetud oli ning isa selja taga jumal teab mida korraldas. Kuigi kogu see kiri võib tunduda suure tüdruku nutulauluna, kes on väikese poolõe tõttu tähelepanust ilma jäänud, siis tegelikult see ei ole nii. Sellist tähelepanu ei ole mina ja minu pärisõde kunagi saanudki. Samas ei oska sellest ka puudust tunda, kui seda kunagi olnud pole.
Lõppkokkuvõtteks on just ema minust ja minu õest sellised inimesed kasvatanud nagu me praegu oleme. Peret ja suhteid väärtustavad ning väikestest asjadest rõõmu tundvad enesekindlad naised. „Õpetanud“ on ehk vale sõna. Oleme õega ise õppinud. Tundub karm, aga oleme õppinud ema kõrvalt vaadates, et millised me ise kunagi olla ei taha...
