Mul on kolm last. Kõige vanem lõpetab sel aastal põhikooli ja praegu on meil kodus kõige olulisem teema see, millal millise kooli katsed on, millal on viimane päev ennast katsetele registreerida ja kuidas nendeks katseteks valmistuda tuleks. Tunnistan ausalt, et kuigi ma ju ise gümnaasiumisse astuma ei pea, olen kogu sellest möllust juba veidi väsinud ja ootan, et see trall läbi saaks.
Minu tütar tahab kõige rohkem saada sisse sama kooli gümnaasiumisse, kus ta ka praegu põhikoolis käib. Kuna aga ta hinded pole just kõige paremad, pole üldse kindel, et ta sinna ka sisse saab, nii et tuleb katsetada erinevatesse koolidesse. Loodan väga, et ta mõnda oma eelistatud koolidest ikka sisse saab.
Tunnen end vahel juba ise nagu üheksandik, kes peab endale gümnaasiumi valima — eks emad ikka elavad oma laste muredesse sisse. Kuigi minu ajal muidugi sellist möllu nende gümnaasiumikatsetega ei olnud. Elasin ka muidugi väikeses linnas, kus polnud ühessegi kooli konkurents nii suur, kui on praegu Tallinna parimatesse koolidesse.
Ega ma ei kurda. Kui juba lapsed saad, tuleb selliseid pingelisi perioode ikka ette. Tahtsin lihtsalt endast oma tunded välja kirjutada ja küsida, kuidas teised üheksandike vanemad ennast praegu tunnevad. Kas olete ise ka pinge all? Tean küll, et osad arvavad, et nii suured lapsed peaksid juba ise kõiki oma asju ajama ja vanemaid oma ponnistustest säästma, aga mina küll ei tea, kuidas see peaks võimalik olema.
Nii et küsingi teistelt põhikooli lõpetavate laste vanematelt — kas pinge on suur ja kuidas hakkama saate?